MINUST...

Arvustan valdavalt filme, vahetevahel ka raamatuid ja muusikat. Lisaks antud blogile kirjutan(ud) järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi Generaadios jooksva filmiteemalise Kinovärgiga mandariini saatejuhtide hulka. Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid. Häid filmielamusi!

reede, 27. mai 2016

"Grimsby" (2016)

Poleks iial arvanud, et saan nii öelda läbini obstsöönse jandi kohta, mille kõige jälgimas stseenis üks peategelastest mattub elevandi jäigastunud sugutist purskuva sperma alla, aga "Grimsby" (aka "The Brothers Grimsby") on jahmatavalt koomiline. See on muidugi puhtalt minu subjektiivne arvamus — kindlasti leidub inimesi, keda ajaks antud spioonikomöödia naerma umbes sama palju kui uudis lastekodus toimunud tulekahjust. Toon niisiis välja kaks peamist põhjust, miks "Grimsby" mind võlus. Esiteks: see on tõesti üle mõistuse rõve ja idiootne ega isegi püüa publikule võimalikult palju meeldida. Sa lihtsalt ei tee komöödiat, kus näeb elevante paaritumas nii detailselt, et isegi igapäevased Animal Planeti vaatajad ahmiks õhku, ja looda, et midagi nii jälki igaühe rõkkama paneb. Teiseks: Sacha Baron Cohen oskab laitmatult mängida selliseid frukte nagu Nobby, jalkafännist kretiin, kelle ainsaks reaalseteks anneteks endale ilutulestikku ahtrisse torgata, tahtmatult lapsi teha ning õlut kaanida. Olles mitte vaimustunud Sacha Baron Coheni varasematest hittkomöödiatest ja pidades spioonikomöödiat kulunud žanriks, ootasin ma "Grimsbyst" kõige hullemat ja üllatusin kohe, kui andekalt Cohen antud tegelast mängib. Raske on mitte naerda, kui ta hüüab taibukusi nagu "I'm getting stiffer than a pedophile at Legoland."  Siinkohal on omaette plussiks, et tegemist tugevalt inglasliku Briti komöödiaga. Nobby teeb tegelasena veenvamaks tõsiasi, et on jalkahuligaan, kes kasvatab kodus ligi tosinat last — Ken Loach oskaks samast karakterist kindlasti väga rusuva draama vändata. Ka ei saa jätta mainimata Nobby salaagendist venda Sebastiani kehastavat Mark Strongi, kelle põhiülesandeks on karm välja näha, sporaadiliselt märulit teha ning Nobby seletamatu käitumise peale reageerida. Strong ennast selgelt häbistada ei karda. Pole kindlasti palju samavõrd lugupeetud näitlejaid, kes soostuks hulljulgelt osalema filmi nilbemates stseenides. Olles üle paari aastakümne taas äärmiselt jaburatel asjaoludel kohtunud ning koostööd tegema sunnitud, saavad senimaani väga vastandlikku elu elanud Nobby ja Sebastian vaikselt üha lähedasemaks. Filmi nägemus vendlusest, olgugi et perversne, on isegi päris õnnestunud. Tõsi, šokeerivamad stseenid filmis võiks olla veidi lühemad või üldse olemata (need kuradi elevandid kummitavad mind siiani), kuid tervikuna töötab "Grimsby" jahmatavalt hästi, kulgedes kiires tempos ning kätkedes palju kiiduväärselt teravaid kilde. Filmi elavdavad ka mõned kineetilised GoPro kaameraga filmitud action-stseenid Ilya Naishulleri loomingu vaimus. Julgen "Grimsbyt" soovitada ainult sellele ühele protsendile maailma elanikkonnast, keda näiteks "Freddy Got Fingered" oma totaalses debiilsuses naerma ajab. Tundub, et heade naljadega on samamoodi nagu armastusega: leiad sealt, kust kõige vähem ootaks.

neljapäev, 26. mai 2016

"The Confirmation" (2016)

Kibemagusa draama "The Confirmation" keskmes on alkohoolikust tisler Walt, kes teeb nädalavahetuse saabudes kohutava avastuse: keegi on pihta pannud hinnalised tööriistad, mida mehel kangesti tarvis läheb, et esmaspäeva hommikul ära teha talle usaldatud tööots. Abiks Anthony, väike poeg õnnetult lõppenud abielust, loodab rahahädas Walt tema koduks olevas väikelinnas varast üles leida ning tööriistad tagasi saada. "So they only took the specialty tools? They knew what they wanted. There's only a handful of guys in this town who know how to use those, or know their value," mõtiskleb üks Walti semu, kui juhtunust kuuleb. Sisse vehitud tööriistadest kõneldakse siin nagu "Pulp Fictionis" Marsellus Wallace'i salapärasest kohvrist või "The Maltese Falconis" Malta pistrikust, aga arusaadavalt armastavad sinikraed kalleid vahendeid, millega nad leiva lauale toovad. Nädalavahetus läheb Walti jaoks veelgi hapumaks, kui mees teada saab, et tal tuleb tõenäoliselt kodust välja kolida, samuti lakkab töötamast tema auto. Probleemide kuhjudes süveneb muidugi ka Walti tahtmine juua, mida eksabikaasa on keelanud tal rangelt teha paari päeva jooksul, mil poeg temaga viibib. Sisukirjelduse järgi võib "The Confirmation" paista umbes sama naeruväärne kui seda oli näiteks "The Cobbler" Adam Sandleriga peaosas. Kui Bruce Springsteen peaks kunagi lolliks minema, kirjutaks ta niisuguse narratiiviga laulu. Ega ta väga tõsiseltvõetav olegi, aga vähemalt osatäitjad eesotsas Clive Oweni ning kangesti Culkini vendi meenutava Jaeden Lieberheriga (kes mängib Walti poega) äratavad sümpaatiat ning filmis leidub siin-seal muhedaid kilde, näiteks usuga seoses. Usk on filmis fundamentaalne teema. Sõnakuulelik Anthony, kes regulaarselt kirikus käib, õpib isa seltsis veedetud nädalavahetuse jooksul palju aususe ning headuse kohta, olles ühel kriitilisel hetkel ka ise pättust tegema sunnitud.
"The Confirmationi" käsitlus alkoholismist on selles mõttes isegi originaalne, et tavaliselt kujutatakse antud probleemi puudutavates draamades joobesolekut ja mitte võõrutusnähte. Pojaga õhtut eksnaise ja tolle uue abikaasa kodus veetes ning korraga avastades, et majapidamises pole napsu, mida võtta, kattub Walti nägu peagi higiga ja tal tekivad hallutsinatsioonid, nii et film peegeldab väga tõetruult kannatusi, mida kogeb joodik, kes tükk aega karmilt näiteks Stolichnayat lahendanud ning järsku lõpetanud. Kuna mulle jäi esialgu mulje, et Walt pole juba mõnda aega joonud ning püüab kohusetundlikult hoiduda seda tegemast pojaga olles, läksin veidi kurvaks mõistes, et mees tegelikult joonud nagu vana parm ning alles lapse külla saabudes pudelist eemale püsima hakanud. Seda enam on kahju, et film ei selgita aktiivsemalt peategelase probleemide tagamaid, uskudes justkui, et taust tähtsust ei omagi. Clive Owenile nähtavasti meeldib alkohoolikuid mängida — mulle väga korda läinud "Words and Picturesis" tegi ta täpselt sama ning võiksin vanduda, et on teinud varemgi. Minu jaoks üks näitlejaid, keda alati põnev jälgida, mistõttu ka "The Confirmationile" pilgu peale heitsin. Stsenaarselt paraku üsna kasin ja napp film armetutest töölisklassi inimestest, mis rohkem totter kui tundeline. Raske ju hoolida, kui põhiprobleemiks on tuuri pandud tööriistakasti leidmine, olgugi et see osutub põnevaks sümboliks. Jõudsin ühel hetkel järeldusele, et kui Waltil peaks õnnestuma tööriistakast tagasi saada, pärandaks ta selle tulevikus Anthonyle ja tõenäoliselt saaks temastki täisikka jõudes samasugune läbipõlenud töömees. Aga on lootust, et temast saab vähemalt moraalne töömees. "The Confirmationi" näol muuseas tegemist "Nebraska" kirjutanud Bob Nelsoni debüüdiga.

P.S. Märkasin pärast teksti kirjutamist, et IMDb's on žanriks märgitud Comedy. Mina filmi küll komöödiana võtta ei osanud, aga ilmselt selgitab mainitud totrust.

kolmapäev, 25. mai 2016

"X-Men: Apocalypse" (2016)

Mõtlesin esialgu kirjutada, et "X-Men: Apocalypse" on suurejoonelisem ja ambitsioonikam kui sellele eelnenud "First Class" ning "Days of Future Past", aga see kõlab ülemäära kiitvalt. Tõsi, "Apocalypse" on suurejoonelisem ja ambitsioonikam küll, aga ka sellevõrra ajuvabam, lärmakam ja segasem. Leidub üksikuid haaravaid suurepäraselt lavastatud stseene (näiteks kui kurjam Apocalypse saadab kõik maailma tuumarelvad kosmosesse), kuid üldiselt on tegu nukralt tüütu ja tuttavliku laiatarbekaubaga, kus näeme juba kümnetes koomiksifilmides esinenud probleemi: näiliselt peatamatu olend, kes saanud pahaseks, ihkab inimkonda likvideerida. Kui 1983 tõuseb tuhandeid aastaid kestnud talveunest tuhakarva kaak En Sabah Nur ehk Apocalypse — kõige esimene mutant üldse, keda omal ajal kummardati Egiptuses kui jumalat —, absorbeerib televiisori kaudu informatsiooni maailmas toimuva kohta ning otsustab korraldada piiritu hävitustöö, võtab ta appi mõned kibestunud mutandid, nende seas roosa lassoga beib Psylocke, tiibadega jota Angel ja Magneto, üks äratuntavamaid tegelasi "X-Meni" maailmast. Oscari nominent Michael Fassbender, kes võimsat mutanti sedapuhku kolmandat korda kehastab, ei saa "Apocalypse'is" säradagi, sest Magnetost on tehtud napisõnaline viripill, keda Apocalypse muretult ekspluateerib. Oeh, keegi võiks anda koomiksifilmide piinlevatele kurjamitele Diana Kralli plaadi ja stressipalli... võib-olla rahustaks see nad maha. Mulle kangesti "Wishmasteri" õelat džinni meenutanud Apocalypse'i meeskond näeb välja nagu maailma kõige magedam metal-bänd, mistõttu ei kahelnud ma hetkekski, et kangelaslikel headel mutantidel — Mystique'il, Nightcrawleril, Cyclopsil, Quicksilveril ja teistel — vastastele lärmakas finaalis tuutusse anda õnnestub. Apocalypse'i mängival Oscar Isaacil läks vist kõva grimmi all raskeks emotsioonide välja näitamisega, sama hästi oleks võinud antud rollis esineda käpiknukk. Aga vahest tundis Apocalypse lihtsalt jõuetust, olles tuhandeid aastaid püramiidi sees koomas olnud?
Kuulistki kiiremini liikuda suutvat Quicksilverit mäletavad kõik eredalt "Days of Future Pastist", mille koomilisimas stseenis pidi ekstsentriline mutant Pentagonis kamraadid päästma, kui nende suunas tuli avati, muutes ükshaaval kuulide trajektoore. Sama kordub "Apocalypse'is", sest jõudes Xavieri kooli hetkel, mil see plahvatab, jääb Quicksilveri kohustuseks päästa ükshaaval majas viibivad mutandid ning väikese pitsat armastava kutsika. Tõhusalt vaimukas ja loominguliselt tehtud stseen, kuhu valitud ka võrratu laul Eurythmicsi "Sweet Dreamsi" näol, ent ühtlasi on see ka osa põhjusest, miks "Apocalypse" koomiksifilmina ei imponeeri — filmis ennekõike korduvad ideed, mida varasemates "X-Meni" filmides juba kohatud, ja nii süžeeliinide kui tegelaste rohkuse tõttu on seda pealekauba pagana raske jälgida. Sorry, aga kas me peaksime tõesti mäletama üht tšikki viie aasta eest välja tulnud "X-Meni" filmist, keda Xavier põrutada tahtis, enne kui invaks jäi? Quicksilveri kiirusel tahtsin kinosaalist pageda hetkest, mil käivitus ütlemata igavana mõjuv lahing filmi lõpus, kus Magneto asub Apocalypse'i käsul oma võimeid kasutades kogu maailma põrmustama ning sarmikad heerosed püüavad totaalse katastroofi ennetamiseks riiukukkedele kolakat anda. Isegi "X-Men: The Last Standil" (mida käesolevas jaos iroonilisel kombel subtiilselt pilgatakse) ning "X-Men Origins: Wolverine'il" olid asjalikumalt realiseeritud lõpud. Jah, juba kriminaalselt jabur Wolverine'i ja taandarenguga Deadpooli vaheline kakelung mõjus haaravamalt kui "Apocalypse'ile" punkti panev elutu kurdistav mürgel. Kui mu jutt nüüd hirmus negatiivne tundus, siis nendin, et olen rohkem pettunud kui vihane, teades etemate "X-Meni" jagude järgi, milleks režissöör Bryan Singer, antud filmiseeria vaimne isa, võimeline on. "X-Men: Apocalypse" pole solvavalt rumal, pakub korralikku meelelahutust (viimane pooltund välja arvatud) ning mõistagi võimalust kohtuda taas karismaatiliste tegelastega, kes aastate jooksul kalliks saanud — isegi ehmatavalt animaalseks muutunud Wolverine näitab nägu. Siiski: nii kurb kui seda öelda poleks, saadab "X-Men: Apocalypse" signaali, et mutandid on ennast ammendama hakanud. Vaat Quicksilver võiks oma filmi saada! :)

reede, 20. mai 2016

"Zootopia" (2016)

Disney edumeelne "Zootopia" on nagu lapsemeelsemate loomakaitsjate märg unenägu, kujutades vaimustavat värviküllast maailma, kus suuremad-väiksemad antropomorfsed loomad sõbralikult koos elavad. Nende seas jänes Judy Hopps (saad aru jah? Hopps!), kes pärast politseiakadeemia lõpetamist reisib rongiga maalt Zootopia-nimelisse suurlinna, et seal korda valvama hakata. Kuna Hopps on esimene jänesest võmm Zootopias ning uutest kolleegidest märgatavalt pisem, ei ole kogenematul kikk-kõrval lootust ametis kaua vastu pidada. Hopps saab oodatud võimaluse end tõestada, kui ülemus annab talle korralduse iseseisvalt üles leida salapäraselt haihtunud saarmas Emmitt. Jänkul ei jää muud üle kui võtta appi kaval rebasest kelm Nick Wilde, kelle karisma on lausa pimestav! Saarma jälgi ajades satub tandem väga erineva iseloomuga imetajatest kubisevas metropolis igasugu sekeldustesse ning avastavad peagi, et on saanud millegi suurema jälile kui arvata osanuks. "Zootopia" on ootuspäraselt meelelahutuslik, aga ka relevantne satiir, mis peaks rahuldama neidki, kelle meelest Hollywoodi animafilmid läinud ettearvatavaks ja ideed korduma hakanud. Ei pea olema geenius nägemaks, et ka ainult rääkivatest loomadest koosnevas maailmas kehtib kirjutamata reegel, et suuremad on väiksematest üle ning teistsugustesse suhtutakse eelarvamuslikult. Tõepoolest, jänesed ei hiilga just suurusega ning neid teatakse kui kartlikke loomi, mistõttu Hopps Zootopias tööle asudes juba esimesel päeval parkimist korraldama määrataksegi. Kui ta poleks jänes, millesse ta ju midagi parata ei saa, vaid mõni pirakam loom, ei alahinnataks teda esimesest silmapilgust (ja olgu märgitud, et erinevalt kolleegidest on ta emane). Linnapea, kes kuigi palju usaldust ei ärata, on kõrge ja hirmus lõvi, tema alluvad jälle väikesed äbarikud. Ajakirjanikena töötavad põrsad-lambad. Ja nii edasi. Zootopia ja reaalse maailma vahel saab tõmmata lugematuid paralleele. Tegijad on lahedalt kirjut ja interaktiivset loomade ühiskonda kujundades tahtnud kõnetada ka täiskasvanud vaatajaskonda, kes vaevuvad mõtlema aktuaalsete sotsiaalsete probleemide peale. Niisama naljakaid situatsioonegi on filmis üksjagu. Teatavat äratundmisrõõmu pakub stseen, kus Nick ja Hobbs autoregistrikeskusesse lähevad ning viimane enda õuduseks avastab, et telleriteks absurdselt aeglased laiskloomad, kellel kulub lühilause ütlemiseks minut. Kes poleks sellist kohta külastades kähku kannatamatuks muutunud? Vahepeal parodeeritakse lõbusalt "The Godfatherit" ning tutvustatakse jutukat nirki, kes äritseb tänaval piraatkoopiatega filmidest nagu "Wrangled" või "Pig Hero 6". See on vist küll esimene kord, kui Disney filmis nii otseselt stuudio varasemale loomingule viidatakse? "Zootopia" äärmiselt avarana mõjuvat mitmekesist maailma avastada on meeliköitev, ja nii irooniline kui see ka poleks, jutustab film inimliku loo, mis lootusrikkalt tolerantsust ja võrdõiguslikkust propageerib. See on midagi tähenduslikumat-teravamat kui loomaaias käimisele sarnast kogemust pakkuv kõrgelennuline seiklus mudilastele. Viimane animafilm, mis nii väljapaistvalt ühiskondlikke probleeme puudutas (pisut teistsuguseid küll), oli "The Lego Movie".

teisipäev, 17. mai 2016

"That Sugar Film" (2014) / "Big Trouble in Little China" (1986) / "Escape from New York" (1981)

"That Sugar Film" (2014)

Toitumine on saanud märgatavalt kuumaks teemaks. Mul hakkab vaikselt villand saama artiklitest, mis paljastavad, kuidas ühe pitsaviilu või Big Maci või küpsise söömine mu keha mõjutab, või mida tarka ma köögis avokaadoga teha saan. Hoidke need avokaadod omale! Ma söön paska edasi ja naudin seda! Gluteen on parim! Suhkrut, tundub mulle, tarbin küll oluliselt vähem kui keskmine inimene. Vähemalt kaks aastat tagasi ostetud kilone pakk suhkrut pole endiselt tühjaks saanud ja igasugu karastusjookidele eelistan reeglina Eviani... või Stolichnayat. Kohvile suhkrut ei lisa, magusat söön harva. Viimasel ajal on palju räägitud, et suhkur on üks paha asi, mida tasub vältida. Austraallase Damon Gameau dokumentaal "The Sugar Film" ongi otsene demonstratsioon suhkru kahjulikkusest. Film on ülesehituselt sarnane "Super Size Me'le", kus Morgan Spurlock sõi kuu aega järjest ainult McDonalds'i toitu, saamaks teada, millised on burgeritest-friikatest koosneva dieedi füüsilised ja vaimsed mõjud. Gameau korraldab "That Sugar Filmis" analoogilise eksperimendi, aga tema eesmärgiks tarbida paari kuu jooksul igapäevaselt 40 lusikatäit suhkrut. Suures pudelis Mountain Dew's peaaegu 40 lusikatäit ongi. Gameau üritab aga saada peadpööritava suhkrukoguse kätte toodetest, mida naiivsem inimene võib lausa tervislikuks pidada (nagu jogurt või müslibatoonid). Nagu arvata võib, mõjub suhkrut täis toitude-jookide tarbimine noormehele pahasti. Film ise lausa häirivalt värviküllane, heatujuline ja humoorikas, suuresti tänu autori energilisusele. Gameau, entusiastlik katsejänes, on uskumatult karismaatiline ja kirglik tüüp ning kannab filmi imekenasti, aga kokkuvõttes ongi see rohkem meelelahutuslik kui informatiivne, suutmata öelda suurt midagi peale selle, et ohjeldamatu suhkrutarbimine teeb halba. Ja see fakt ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Kohati tundus, et dokk tehtud rohkem lastele kui täiskasvanutele. Mis puudutab karastusjooke: ühel hetkel vestleb Gameau noormehega, kelle hambad täiesti kõdunenud, sest ta joob päevas liitrite kaupa Mountain Dew'd. Ma mõistan suitsetajaid, keda ei koti selle harjumuse mõju kopsudele, või alkohoolikuid, kes oma maksast ei hooli, aga kas sa tõesti ei suuda lõpetada selle rohelise jama kaanimist, kui see hambaid nii jubedalt hävitab? Toosama noormees mainib ühtlasi, et tema paariaastasele nõole antakse Mountain Dew'd lutipudelis. Koomik Adam Carollal oli nähtavasti õigus, kui raadiosaates Loveline antud limpsi ajukääbuste nektariks kutsus.

"Big Trouble in Little China" (1986)

(*kordus*) John Carpenteri totraim film, armastatud fantaasiaküllane märulikomöödia "Big Trouble in Little China", pole kunagi isiklike lemmikute hulka kuulunud. Küll aga kuulub nüüdsest lemmikute hulka Carpenteri ning peaosatäitja Kurt Russelli poolt sisse loetud DVD kommentaar. Ülimalt tore kuulda kaht korduvalt koos töötanud vana sõpra pikki aastaid pärast filmi valmimist üheskoos nostalgitsemas ning oma karjääridest rääkimas. Muu hulgas arutleb tandem põhjuste üle, miks "Big Trouble in Little Chinast" kui suure-eelarvelisest märulist ei kujunenud korralikku kassahitti (nagu ennatlikult eeldati). Mis filmi ennast puudutab: eks ongi olemas spetsiifiline kontingent filmisõpru, kellele selle ekstsentriline huumor peale läheb, mistõttu "Big Trouble'ist" ka märgiline kultusteos sai. Mina nende hulka kahjuks ei kuulu. Ühtlasi jätab teemana külmaks kung fu, mis siin olulist rolli mängib. Iseenesest mõnusalt kõrgelennuline ja lõbus teos, mis hästi meelt lahutab, kuid Carpenteri tõsisemate filmidega nagu "The Thing" või "Escape from New York" see konkureerida ei suuda. Totaalne lastefilm, kus julge annus maagiat, muhedad kangelased ning slapstick huumorit. Ja eks lapsele näitan ka, kui peaks kunagi saama, aga senikaua ilmselt rohkem ei vaata. Paljukiidetud DVD kommentaar osutus aga enam kui toredaks. Eks iga kommentaar, mille Carpenter-Russell koos teinud on, pakub rõõmu, sest nad nii head vanad semud ning meeldiva iseloomuga pealekauba. DVD kommentaarid lähevad mulle üldse hästi peale, nii et kui oled juhtumisi mõnda tõeliselt muhedat ja/või informatiivset kuul(a)nud, siis ära vaiki.

"Escape from New York" (1981)

(*kordus*) Tõtt-öelda ei vaimusta ka "Escape from New York", John Carpenteri üks olulisemaid teoseid, mind sama palju kui teisi filmifänne, kuid mõistagi jään põnevusega jälgima, kui selle umbes korra aastas mängima panen. Mulle on see alati natuke robustne, napp ja monotoonne tundunud. Mäletan ühtlasi, et kui filmi esmakordselt nägin, ootasin muudkui, et sündmustik tõeliselt ägedaks muutuks, aga seda nagu ei juhtunudki. Ja John Carpenteri loodud muusika, vabandust väga, on oma primitiivsuses veidi tobe. Filmi peamisteks võludeks ongi ehmatavalt sünge ohtudest kubisev tegevuskoht ning šeff peategelane, kellest mõistetavalt kujunenud üks legendaarsemaid action-kangelasi: alati hapu näoga Snake Plissken. Kuna viimane nii vintske ja kange tüüp on, ei teki jälle kordagi tunnet, et mehega midagi halba juhtuda võiks, kui ta maapealseks põrguks saanud New Yorki presidenti päästma saadetakse, olgugi et panused suured. Mõnus, et Kurt Russell mitmes Carpenteri filmis peaosa mänginud. Võimatu otsustada, kas ta passib kõige paremini Jack Burtoni, MacReady või Plisskeni rolli. Kõik need tegelased on ütlemata sümpaatsed. Nüüdseks on näitleja päris vana ning kostab juba "Big Trouble in Little China" DVD kommentaaris (mis lindistatud sajandi alguses), et sai "Soldierit" tehes palju viga ega tahaks edaspidi võtta füüsiliselt koormavaid rolle. Siiski oleks tänuväärne, kui Carpenter väntaks veel ühe "Escape'i" filmi ning Russell jälle Plisskeniks kehastuks. Sellisel juhul võiks tulemus küll olla vähem piinlik kui 90ndatel valminud järg "Escape from L.A.", kus sangar vahepeal hiidlaine peal surfab nagu viimane kloun. Vaatasin ka "Escape from New Yorki" DVD kommentaariga, mis osutus vaimukaks ja valgustavaks nagu teisedki kommentaarid Carpenterilt-Russellilt. Vahepeal kostub seal muuseas tuttavlikku mulinat, misjärel Russell järsku lõbusamas tujus on. Filmi kiidan muidugi heaks. 80ndatel valmis vähe sama stiilseid ja tumedaid ulmemäruleid. Lihtsalt meeleolukusest jääb natuke puudu. Eks ta pole ajahambale hästi vastu pannud ka.

kolmapäev, 11. mai 2016

Kuula: Kinovärgiga mandariini 17. saade

Generaadios jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 11. mail eetris olnud 17. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
Maikuu esimeses saates muljetame 11. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalist, arutleme kahe uue kinodes jooksva filmi ehk selle üle, kuidas läheb elu jõukuritel luksuslikus kõrghoones ja mida pakub Marveli kangelaste omavaheline madin. Saates külas uue kodumaise draama "Polaarpoiss" režissöör Anu Aun.