Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. jaanuar 2017

"Split" (2016)

Veel ligi viis aastat tagasi tundus režissöör M. Night Shyamalan nagu koolipoiss, keda ilmselgelt õnnistatud elava kujutlusvõime ja kiire nutiga, aga millegipärast ei viitsi ta tunnis üldse kaasa mõelda ning saab järjepidevalt kahtesid. Põrnitsedes tuimalt suure-eelarvelisi junne nagu "The Last Airbender" või "After Earth", olin šokeeritud, et karjääri muljetavaldavate psühholoogiliste põnevikega alustanud režissöör nii häbiväärselt madalale tasemele on langenud, aga sisimas lootsin ikka optimistlikult, et temast saab uuesti n-ö eeskujulik õpilane. Veidi rõõmustada suutis mind Shyamalani kirjutatud-lavastatud "The Visit" 2015. aastast, mis polnud vapustavalt meeldejääv, aga vähemasti kõhe ja leidlik found-footage õudusfilm. Mulle ei jäänud muljet, et see Shyamalan, keda mina armastan — mees, kelle käe all valmisid mõjuvad "Unbreakable" ning "Signs" — on lõpuks tagasi, aga tal õnnestus astuda samm õiges suunas. Kuna "The Visit" kuulub found-footage žanrisse, mis seab alati omad piirangud, ei peegeldanud see Shyamalani tegelikke tugevusi lavastajana, aga vähemalt sisendas pingsalt kulgev film lootust, et lavastajat ei maksnud veel maha kanda. Facebookis tegi üks inimene muheda kommentaari, et Shyamalan ongi nagu vägivaldne boyfriend, kelle juurde sa muudkui tagasi lähed, ükskõik kui kõvasti ta ketukat annab. Mälestused mehe parimatest filmidest ei taha kustuda ja nõnda loodad isegi pärast kümnendat käkki järjest, et kineast teeb uhke comebacki. Pärast "Spliti" nägemist söandan öelda, et vana hea Shyamalan, kes oskab publikuga mängida ning oma tegelasi süvitsi analüüsida, ongi tagasi.

Tegemist pole perfektse filmiga, kuid arvestades, missugust sõnnikut on ta meile serveerinud viimase 10 aasta jooksul, ei saa lõhestunud isiksuse teemat lahkava haiglase õuduspõneviku üle kuidagi nuriseda. Filme, kus väärastunud maniakk röövib ja vangistab ühe süütu inimese või lausa mitu, on muidugi nähtud küll ja küll, kuid käesoleva filmi eripära seisneb tõsiasjas, et kolm tüdrukut röövida otsustanud Kevini kehas elab tervelt 23 erinevat isiksust, ja eriliselt pööraseks läheb lugu siis, kui selgub, et peagi võib end ilmutada kahekümne neljas, kõige koletislikum kahest tosinast. Shyamalan ongi tegelikult algusest peale jutustanud tuttavaid lugusid ebaharilikus võtmes. Ta on vändanud tondifilmi ("The Sixth Sense"), superkangelasefilmi ("Unbreakable") ning tulnukafilmi ("Signs"), aga nad kõik mõjuvad väga ebakonventsionaalselt (eriti "Unbreakable", mis ongi vist kõige unikaalsem superkangelasefilm üldse). "Spliti" kui vormilt suhteliselt stereotüüpilise põneviku teebki eriliseks Kevini dissociative identity disorder, mille tõttu võib noored tüdrukud vangistanud mees käituda ning riietuda ühel hetkel nagu 9-aastane Kanye Westi armastav jõmpsikas ning järgmisel hetkel nagu pedantlik vanamutt, kes armastab igasugu kummalisi fakte loomariigi kohta. 23 isiksusest, kes Kevini kehas elavad, näeme filmis umbes kümmet.

Võid isegi arvata, et niivõrd paljunõudlikku rolli ei suudaks ega söandaks mängida isegi mitmed kogenud näitlejad, aga selle väljakutse võttis bravuurselt vastu James McAvoy, kelle jaoks pole see tegelikult esimene kord mängida vaimselt haiget amoraalset inimest ("Filthi" mäletate?). McAvoy tõepoolest hiilgab "Splitis", ent kuna tegemist žanrifilmiga, pole näitlejal erilist lootust olemuslikult väga kompleksse ja ehmatava tegelase mängimise eest auhindu võita. No õigem oleks öelda, et McAvoy mängibki "Splitis" tervet hulka erinevaid tegelasi ja nad on kõik jahmatavalt omalaadsed. Erinevate iseloomude, aktsentide, kehakeelega jne. Isegi Hedwigit, väikest üleannetut poissi, suudab McAvoy seejuures hirmutavalt mängida, meenutades natuke Robin Williamsi tegelast koguperefilmis "Jack", kui too oleks liimi nuusutanud. Fenomenaalne ja üle mõistuse julge osatäitmine, mis väärib tähelepanu ning tunnustust. Samuti esineb muljetavaldavalt mulluses "The Witchis" säranud Anya Taylor-Joy, kes mängib röövitud tüdrukute triosse kuuluvat vaiksevõitu Caseyt. Taylor-Joy pole lihtsalt suvaline iludus nagu teised kaks tüdrukut, vaid võluvalt loomulik ning ilmekas, suutes algusest peale ka mõista anda, et Caseyl hinges on peenelt varjatud arme. Arme, mille pärast erineb tema käitumine sõbrannade omast, kelles põhjustab vangistus kõvasti rohkem paanikat. Mulle meeldib Shyamalani varaste filmide puhul tegelaste seletamatu stoilisus ning seda näeb ka "Splitis" just Casey puhul. Autor ise, muide, teeb filmis ka kiire "sutsaka" (nagu tal kombeks on) ning laseb enda välimust pilgata, andes mõista, et oskab enda üle naerda.

Mis puudutab filmi süžeekäiku, siis ilmselt osutub nii mõnegi vaatajate jaoks vastuvõetamatuks paljastus, et Kevini kehakeemia võib muutuda vastavalt isiksusele, kes tema keha parajasti juhib, ja 24. isiksuse ehk elaja saabumine tähendaks, et ta moondub täiesti animaalseks, ent olgu siinkohal märgitud, et Shyamalan on teinud ka filme vaimudest, tulnukatest jne. Miks see probleem on, kui elaja ärkamisel saab Kevinist midagi verejanulise karu laadset? Minus tekitab hoopiski heameelt, et Shyamalan ei pidanud vajalikuks tulla vastu publiku loomulikule eeldusele, et sedalaadi lugu peaks võimalikult realistlik olema, ja pookis filmi lõppu isegi jahmatava stseeni, mis meenutab, et ka tema varasemates lugudes esinenud karaktereid, kellesuguseid reaalselt eksisteerida ei saaks... aga ma ei taha siinkohal rohkem reeta. Ütlen vaid, et pressiseansil vallandus üllatusest kõva kisa, nii et šokeerivate lõputwistide poolest tuntud režissöör suudab publikut endiselt pahviks lüüa küll. Tundlikuma vaataja jaoks võib "Split" temaatilises plaanis talumatult häirivaks osutuda — minagi tundsin ebamugavalt filmi lõppedes, et lugu  oli ikka ehmatavalt heavy ja valulik —, aga kogu oma perverssuse juures pakub see ka tublisti pinget ning äratab siirast rõõmu, et nii kuradi kaua järjest komistanud režissöör suutis jälle vändata thrilleri, mis päriselt vaatamist väärib. Tahaksin ükskord uuestigi näha, sest kindlasti leidub filmis nüansse või detaile, mis esmakordsel vaatamisel paratamatult märkamata jäid.

Popkorn (19.01.2017)

19. jaanuari saates tutvustas Ralf PÖFFil linastunud ning nüüd kinolevisse jõudvaid tähelepanuväärseid draamasid "Manchester by the Sea" ja "Paterson". Ralf jagas kiidusõnu ka süngele psühholoogilisele õuduspõnevikule "Lõhestunud", mille autoriks üllatavalt tugevas vormis M. Night Shyamalan. Ühtlasi paljastas Eeva, millisest paljukiidetud 2016. aasta menufilmist ta üldse ei hoolinud ning palus Ralfil nimetada oma lemmikud "guilty pleasure" filmid. Saate lõpus loositi ühele õnnelikule helistajale välja kaks piletit "Patersoni" esilinastusele Kino Artises.

"American Pastoral" (2016)

Pulitzeri preemia võitnud Philip Rothi romaanil põhinev "Ameerika pastoraal" jälgib läbi mitme aastakümne tõelist Ameerika perekonda, mille idüllilist eksistentsi ohustavad Ameerika kultuuri igaveseks muutvad sotsiaalsed ja poliitilised kriisid.

Film on Ewan McGregori esimene režissööritöö ning ta kehastab Seymour "Swede" Levovit, kes oli kord legendaarne keskkooli sportlane, nüüd aga edukas ärimees ja abielus kunagise iluduskuninganna Dawniga. Kuid Swede'i elu täiusliku pealispinna all toimub mõndagi.

Kui ta armastatud tütart süüdistatakse vägivaldse teo sooritamises ning too jäljetult kaob, pühendub Swede tütre otsinguile ja perekonna taas ühte liitmisele. Avastused vapustavad teda rängalt. Ta on sunnitud nägema varasemast enamat ja seisma silmitsi tänapäeva maailma vormiva kaosega, mille tagajärjel muutub iga Ameerika pere.


Film tuli arutlusele "Kinovärgiga mandariini" 37. saates (alates 40:27), mistõttu ei hakka sellest eraldi arvustust kirjutama.

"Pyromaniac" (2016)

Püromaan teeb oma esimese süütamise ühes rahulikus külas. Järgnevad nädalad toovad kaasa terve rea tulekahjusid, mis külvavad väikses kogukonnas hirmu.

Kardetakse põrgu lahtipääsemist Maa peal, kuid kohalik politseinik avastab mõistusevastase tõe: püromaaniks osutub kohalik tuletõrjuja, kes on ka tuletõrjeüksuse pealiku poeg.


Film tuli arutlusele "Kinovärgiga mandariini" 37. saates (alates 27:05), mistõttu ei hakka sellest eraldi arvustust kirjutama.

"Patriots Day" (2016)

Tunnustatud režissööri Peter Bergi "Patriootide päev" jutustab 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatustest ja neile järgnenud tundidel maailma inspireerinud igapäevastest kangelastest.

Politseiseersant Tommy Saunders, vaprad ellujääjad, sündmuspaigale saabunud esmaabitöötajad ja uurijad jooksevad kohutava terroriakti järel ajaga võidu, et järgmist rünnakut ära hoida. Eriagent Richard Deslauriersi, politseiülem Ed Davise, seersant Jeffrey Pugliese ja medõe Carol Saundersi põimuvad lood toovad vaatajani ajaloo keerukaima ja põnevaima inimjahi ning Bostoni elanike sitkuse.


Film tuli arutlusele "Kinovärgiga mandariini" 37. saates (alates 14:22), mistõttu ei hakka sellest eraldi arvustust kirjutama.

"Bleed for This" (2016)

90ndate aastate alguses ei leidnud poksimaailmas naljalt raevukamat ega ka koloriitsemat tegelast, kui Vinnie Pazienza (Miles Teller), kes oli pärast suuri raskusi lõpuks ometi tõusnud keskkaalu maailmameistriks. Kõik teed näisid tema ees valla olevat. Kuid siis sekkus mängu saatus... Pazienza sattus kohutavasse autoõnnetusse, mille tagajärjel ähvardas teda täielik paralüüs. Ühes olid aga kõik arstid täiesti üksmeelsed – tema poksijakarjäär on lootusetult läbi, keskenduda tuleb sellele, et uuesti kõndima hakata. Ja sedagi juhul, kui ei esine komplikatsioone.

Legendaarselt jäärapäisel Pazienzal olid aga veidi teistsugused plaanid – õppida uuesti kõndima, hakata uuesti trenni tegema, astuda uuesti ringi ja tõusta uuesti maailmameistriks. Midagi vähemat ei tulnud kõne alla. Samal ajal, kui teised seda mõtet täielikuks hullumeelsuseks pidasid, alustas Vinnie oma vastupuikleva treeneri Kevin Rooney (Aaron Eckhart) abiga salajasi jõutreeninguid, pea ümber kruvidega kolba külge kinnitatud metalltoestaja. Kuklasse koputamas teadmine, et väiksemagi valeliigutuse korral ähvardab teda üle keha halvatuks jäämine. Selle kõige tulemuseks oli üks uskumatumaid comebacke spordiajaloos...


Film tuli arutlusele "Kinovärgiga mandariini" 37. saates (alates 01:38), mistõttu ei hakka sellest eraldi arvustust kirjutama.