Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise Kinovärgiga mandariini saatejuhtide hulka. Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid. Häid filmielamusi!

pühapäev, 25. september 2016

Kinovärgiga mandariin #23: Snowden, The Student, Bridget Jones's Baby

Raadio2's jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 25. septembril eetris olnud 23. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
Arutleme, kui hästi portreteerib Oliver Stone tuntud vilepuhujat Edward Snowdenit filmis "Snowden", millega võlub Kirill Serebrennikovi "Õpilane" ning kui palju lõbustab vana hea Bridget Jones komöödias "Bridget Jonesi beebi".

neljapäev, 22. september 2016

"The Magnificent Seven" (2016)

"The Magnificent Sevenile", John Sturgesi samanimelise klassikalise 1960. aasta vesterni ligi 100 miljonit taala maksma läinud uusversioonile, tehti pilkupüüdev treiler, mis tõotas meeldejäävalt intensiivset kinoelamust, aga paraku pole Antoine Fuqua käe all valminud filmi juures suurt midagi intensiivset ning mõtlemisainet ei paku see ammugi. Oma kergemeelsuses täiesti kaalutu "The Magnificent Seveni" ainsateks tugevateks külgedeks on vanamoodne teostus ning sarmikad staarid eesotsas alati sümpaatsete Denzel Washingtoni, Ethan Hawke'i ning Chris Prattiga, ent kartmatute sangarite seltskond ununeb mõne tunniga pärast kinost lahkumist, olgugi et neid on tervelt seitse. Jah, kaks pikaldast lahingut filmis, mis leiavad kumbki aset tööstur Bartholomew Bogue'i türannia all kannatavas Rose Creeki linnakeses, on mänguliselt lavastatud, sest Fuqual jagub vastavat kogemust, kuid pikapeale muutub naeruväärseks, et linn, mida seitse vaprat kogu hinna eest päästa üritavad, kahurite ja lõhkeainega maatasa tehakse.

Kuna põhirõhk pandud ulatuslikule mürglile, peategelased võõraks jäävadki — Josh Faradayst (Pratt) mäletan praeguseks vaid nii palju, et mees armastab kavalaid kaarditrikke teha ja oma revolvritele naisenimed andnud. Ainus naistegelane, seitse palgasõdurit Rose Creeki kaitsma palkav Emma Cullen, räägib nii vähe, et tal oleks justkui keelatud seda teha, ja Peter Sarsgaardi poolt mängitud Bartholomew Bogue figureerib kõigest paaris-kolmes stseenis, ehkki täidab loos antagonisti rolli. Kuna Sarsgaard pärast kõige esimest stseeni umbes tunniks ära kaob (ta tõesti vaevu eksisteerib filmis), võib halvimal juhul üleüldse meelest minna, miks unine linnake hädas on. Ühesõnaga suurepärane näide kallist, kuid pealiskaudsest Hollywoodi filmist, mis ei pane korralikult kaasa elama ja mille lõppedes kahetsed, et sa ei saanud kangelasi õieti tundmagi õppida. Mul pole iseenesest midagi kerge meelelahutuse vastu, ent arvestades, kui harva kohtab kaasajal tähelepanuväärseid suure-eelarvelisi vesterne, tekitab kurbust, et "The Magnificent Seven" ei proovigi olla enamat kui adekvaatne pilkupüüdvale möllule panustav popkornifilm, mille oleks vabalt stsenaariumita valmis teha saanud (stsenaarium siiski oli ja üheks selle autoriks "True Detective'i" loonud Nic Pizzolatto). Originaalsusest rääkida nagunii ei saa, sest sama lugu on juba korduvalt jutustatud (Sturgesi algne vestern põhines omakorda Kurosawa fantastilisel "Seven Samurail"). Kuigi julgelt priisanud tegijate armastus žanri vastu välja paistab, on "The Magnificent Seven" üks selle aasta pettumuslikumaid kommertsfilme ja järjekordne kaasaegne uusversioon, mida polnud tarvis tehagi. Kahtlustan nagunii, et seda innustas tootma superkangelaste rühmadest rääkivate populaarsete koomiksifilmide nagu "The Avengers" või "Guardians of the Galaxy" (kus samuti Pratt üles astub) ning Quentin Tarantino "Django Unchainedi" suur edu.

pühapäev, 18. september 2016

Kinovärgiga mandariin #22: Ameerika suvi, Sully, Morgan, Suburra

Raadio2's jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 18. septembril eetris olnud 22. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
Põhjalikuma tähelepanu all Rain Rannu Eesti raamatumüüjate seiklustest USAs rääkiv tempokas "Ameerika suvi", legendaarse Clint Eastwoodi "Sully", Ridley Scotti poja Luke'i debüüt "Morgan" ja Stefano Sollima brutaalne maffiapõnevik "Suburra: valu, veri ja võimuvõitlus".

"The Neighbor" (2016)

Ühest väga hirmuäratavast naabrist jutustava thrilleri "The Neighbor" stsenaristideks on lahutamatud Marcus Dunstan ja Patrick Melton, kelle nimed ei tohiks õudusžanri entusiastidele võõrad olla, sest tandem kirjutas tänu reality-seriaalile "Project Greenlight" (mida soovitan soojalt kõigile filmihuvilistele) ilmavalgust näinud monstrumifilmi "Feast", mitu jagu "Saw" seerias, stiilse õuduka "The Collector" (seos John Fowlesi romaaniga puudub) ning tolle ootamatult pöörase järje "The Collection". Viimased kaks, nagu ka "The Neighbor", on ühtlasi Dunstani poolt lavastatud. Ja toredal kombel astub "The Neighboris" üles mainitud "The Collectori" seeria peaosaline Josh Stewart, kes sobib suurepäraselt sümpaatseid everymane mängima. Näha teda ühes kvaliteetses žanrifilmis tekitab alati rõõmu. "The Neighboris" kehastab Stewart Cutteris Mississippis elavat Johni, kel õnnestunud ebaseadusliku tegevusega kokku riisuda piisavalt palju pappi, et unisest väikelinnast koos abikaasa Rosiega jäädavalt vehkat teha. Kui viimane aga jäljetult haihtub, tekib jahmunud mehel kahtlus, et süüdlaseks võib olla kahtlustäratav naaber Troy, keda John juba mõnda aega salaja jälginud on. Nuhkima hakates avastab ta, et naabrimees on kordades ohtlikum kui esialgu paistis.

Kui "The Collector" on sadistlikest stseenidest kubisev "Saw" laadne õudukas, kus tegutseb mehaanilisi surmalõkse üles seadev maskeeritud roimar, siis "The Neighbor" kujutab endast jälle "Rear Window" mõjutustega krimipõnevikku, kus ohtralt nii tulevahetusi kui raevukaid kähmlusi, aga süžeeliselt sarnased ja võrdselt intensiivsed nad kahtlemata on. Kummaski filmis satub Josh Stewarti poolt mängitud suli võõrasse majja, kus tal tuleb märkamatult ringi hiilida ja endast parim anda, et abistada lõksu püütud inimesi. "The Neighboris" on panused suuremad, sest vastaseid rohkem kui üks ning röövitute seas kangelase naisuke, keda mängivat kaunitari Alex Essoet mäletavad õudukasõbrad Hollywoodi pahupoolt uurivast body horrorist "Starry Eyes". Ega Johni, kes pole ka ise puhas poiss (nagu paljud Cutteri linna elanikud), eriti kõigutakski, missuguseid illegaalseid sigadusi naabrimees korda saadab, kuid silmarõõmu kadumisel ei jää tal muud üle kui Troy labürinti pugeda ja tolle kriminaalse perekonnaga tuttavaks saada.

Mulle on võõra inimese salajasse põrgulikku maailma laskumisest rääkivad põnevikud alati peale läinud ning nauditavalt vanamoeline ja pinev "The Neighbor" pole erand. Mind võlus film peamiselt ruraalse olustiku ja tegelaste moraalse kahepalgelisuse tõttu — siin ei toimu võitlus hea ja kurja, vaid räpase tegevusega seotud naabrimeeste vahel, kes kuni ühe saatusliku päevani nina teineteise privaatsetesse asjadesse toppima ei pidanud. Isegi kohalikud politseinikud pole siin usaldusväärsed. Et ka John möku pole, peegeldab ägedalt stseen, kus mees jõuab naabri keldrisse, leiab Rosie kitsast puurist ning kostab talle otsusekindlalt laused, millesuguseid Josh Stewart võrratult esitada oskab: "I'm going back to our house. I'm gonna get the bolt cutters and I'm gonna get my gun. This is gonna get really bad... really quickly." Pinge tõuseb sel hetkel lakke, aga hakkab paraku jälle langema, kui hiilimine läbi saab ning algab lärmakas lahing — lõpposas kaotab film justkui enesekontrolli ja hakkab liialt pipardama brutaalse mölluga. "The Collectoris" toimunud kassi-hiire mäng vaikse murdvarga ja veelgi vaiksema kiiskavate silmadega killeri vahel kottpimedas majas pakkus võimsama elamuse, aga "The Neighboris" jagub õnneks sarnast põnevust. Korralik thriller stsenaristide tandemilt, kelle tegemistel pingsalt silma peal hoian.

"31" (2016)

Kui organisatsioonil nimega Clowns of America International tekkis mõistetavalt probleem seriaali "American Horror Story" 4. hooajas figureerinud psühhootilise klouni Twistyga, siis kindlasti äratab CoAI punase ninaga liikmetes suurt viha ka "31", Rob Zombie ootuspäraselt hullumeelne õudusfilm, kus viit lõksu püütud jobu püüavad poole ööpäeva jooksul brutaalselt külmaks teha mõrvarlikud klounid, üks haiglasem kui teine (nende sekka kuulub isegi kääbusest nats!). Põhimõtteliselt on "31" näol tegemist Rob Zombie versiooniga "The Running Manist" ja olgu öeldud, et see on nii Zombie nägu kui üldse olla saab. Kas ja kui palju film korda läheb, sõltub suuresti sellest, kui tugevalt vaataja hea maitse piire ületava filmitegija harjumusi tolereerib. Kas või tema harjumust panna igasse oma filmi abikaasa Sheri Moon Zombie, kelle näitlemisoskused pole just säravad.

Alates kurioosse debüüdi "House of 1000 Corpses" väljatulekust on Zombie püsivalt olnud üks vastuolulisemaid õudusžanris tegutsevaid režissööre — mõned suhtuvad tema loomingusse kui nilbesse ebainimlikku rämpsu, mis mõjuvad umbes sama meeldivalt kui düsenteeria või prükkari hingeõhk, teised jälle peavad teda tõeliseks visionääriks, kes oma haiglase fantaasiaga järjepidevalt üllatada oskab. Eks neid vaidlusi Zombie filmide teemal ole regulaarselt ette tulnud — kuigi tema uusversioon "Halloweenist" nüüdseks pea kümme aastat vana, satun vahel ikka teiste õudusfilmide fännidega selle väärtuste ja kvaliteedi üle diskuteerima.

Kuuludes isiklikult lojaalsete Zombie austajate hulka (olgu siinkohal märgitud, et tema muusikast ei hooli ma küll karvavõrdki), ootasin enam kui kaks aastat kustumatu huvi ja uudishimuga ka käesolevat teost, mille tegemiseks kogus kollionust kineast muuseas raha ühisrahastusplatvormil FanBacked, nii et ühegi stuudio käsi seekord mängus pole. "31" on kõige krõbedam ja kirjum Rob Zombie film seni ja see pole kahjuks mõeldud komplimendina — nii kuradi kurnavalt mõjub see groteskne tsirkus, kus mootorsaagide mürinast, valukarjetest ja tegelaste vulgaarsest mölast moodustub karistav kakofoonia, ja visuaalselt on film nii neetult eemaletõukav, et tahaks kogu ülejäänud päeva vannis toibuda ning ära põletada riided, mida vaadates kandsid.

Süüdistada Zombie filme räpasuses on muidugi nagu süüdistada taevast sinine olemises, aga "31's" keerab mees vindi nii ekstreemselt üle, et lõpptulemus pole mingist otsast fun. Zombie on muidu laia silmaringiga mees, kelle siiras armastus vanade õudusfilmide vastu paistab jätkuvalt välja (ühes meeldejäävalt tobedas stseenis põrutab sadistlikuim kloun Doom-Head pimedas toas üht pesemata välimusega prouat, karjudes hüsteeriliselt ja vahtides telekast... Murnau "Nosferatut"!), aga tema enda omad on läbi aastate läinud üha sisutumaks ja lollimaks, ükskõik kui palju stiilseid detaile mees nendesse ei kuhjaks. Dialoog on filmis lihtsalt naeruväärselt banaalne ("What's sicker than fucking a pregnant bitch? Getting a blowjob from a baby"), tegelased ropusuised karikatuurid ning kaameratöö amatöörlik. Zombie pidanuks palkama tema vaieldavalt parimad filmid "The Devil's Rejects" ja "Halloween" üles võtnud Phil Parmeti.

Eks sisutühjus ole õigupoolest "31" fundamentaalseks probleemiks — natuke seletust toimuvale ei teeks ju paha. Filmi lõppedes jääd õlgu kehitades imestama, et miks ma selles vängelt haisvas prügihunnikus siis poolteist tunnikest püherdasin? Et mitte täiesti negatiivne olla, kiidaksin üht osatäitjat: Doom-Headina üles astuvat Richard Brake'i, kes tõestab, et hoopis tema võinuks "Suicide Squadis" Jokerit mängida — mulle ajas ta kananaha ihule juba must-valges sissejuhatavas avastseenis, kus ta laialt naeratades kaamerasse põrnitseb, nägu verega kaetud, ja pika monoloogi esitab (ainus vähegi loominguliselt kirjutatud osa kogu filmis).

"31" pole sama tüütult uimane nagu Zombie eelmine mängukas, saatanakummardajatele imponeerivast sümboolikast kubisev arthouse-film "The Lords of Salem", aga stiilne ja jõhker adrenaliinipomm, mida ta iseenesest ju olla võinuks, ka mitte. Mõte Rob Zombie tehtud õudusfilmist, kus maniakaalsed klounid inimestele jahti peavad, tundus äge kuni selle nägemiseni. Nüüd olen jõudnud kindlalt arusaamisele, et midagi nii lahedat kui 2005. aasta "The Devil's Rejects" ta rohkem ei vänta. Vähemalt muusika on tema teostes jätkuvalt vinge — kuna tegevus toimub 70ndatel, kõlab siin mahedat klassikalist rokki, mis muu lärmi kõrval mõjub väga rahustavalt.

laupäev, 17. september 2016

"American Summer" (2016)

Oleks rumal öelda, et muidu ettevõtjana tegutseva Rain Rannu käe all valminud "Ameerika suvi", mis räägib hakkajate noorte raamatumüüjate läbielamustest päikeseküllases USA kõrbelinnas, pole Eesti filmikunsti mõttes eriline teos: selle tegemiseks kulunud raha tuli tegija enda taskust, see on üles võetud niinimetatud guerilla-meetodil ning pealekauba veel Ühendriikides, mida ei saa öelda ühegi varasema kodumaise mängufilmi kohta. Kuna filmis kujutatud intsidendid pärinevad valdavalt elust enesest, annab unikaalne komöödia hea ettekujutuse, mida võib oodata nooruk, kes otsustab veeta suve Ameerikas, teenides elatist ukselt-uksele raamatuid müües.

Filmis tegeleb sellega meeldivalt mitmekesine seltskond: lisaks algajalikule Martinile (Einar Kuusk) külastavad võõraste kodusid ükshaaval enesekindlusest pakatav müügihunt Norris (Kristo Viiding), Lätist pärit Anna (Helena Pruuli) ning nohik Alan (Jarmo Murumaa). Kõigi missiooniks on määrida ümbruskonna inimestele pähe hirmkalleid harivaid koomikseid. Kuigi poisid on Eesti päritolu, kasutatakse ka omavahel suheldes kohmakalt inglise keelt (mõneti arusaamatul põhjusel), mistõttu polegi filmil õige palju eestlaslike tunnuseid. Tegelased püüaks nagu läbi kontimurdva suveseikluse uuteks inimesteks saada ja mitte ainult ässadeks müügimeesteks. Kummaline on ette kujutada, et isegi Norris oli müügitööga alustades samasugune möku nagu näiteks Alan. Miljöö mõjub Eesti vaatajale täiesti võõralt ning lisaks energilistele peaosatäitjatele näeb filmis järgemööda juhuslikke ameeriklasi, kellele püütakse vaikse õhinaga krõbeda hinnaga kirjandust maha sahkerdada. Olles müügiga kauaaegselt tegelenud, julgen öelda, et film peegeldab just läbi kollanokk Martini suurepäraselt, kuivõrd raske on müügitöö psühholoogiliselt ning kuidas inimese natuur võib muutuda olenevalt sellest, kas teda saadab edu või mitte. Martini areng arglikust algajast enesekindlaks müügimeheks, kes julgeb klientidega manipuleerida, aga siiski heatahtlikkuse säilitab, on "Ameerika suve" üks põnevamaid külgi (male ego on teema, mida film kas kogemata või meelega hästi käsitleb).

Teised peategelased on pisut ühekülgsemad, aga vähemalt erinevad nad üksteisest. Sportautoga ringi kihutav Norris, keda ei suudaks liivatormgi peatada, meenutas mulle oma võltsi sarmikuse ja külmaverelisuse tõttu Wall Streeti hunti Jordan Belforti. Usinasti motivatsiooniraamatuid lugev uje Alan muudab olukordi tahtmatult ebamugavaks. Särasilmsele lätlannale Annale antud filmis teiste kõrval vähe teksti, aga tema lugu on vahest kõige traagilisemgi, sest ühel hetkel hakkab tüdrukut meelitama Las Vegase neoon. Õnneks ei kisu film süngeks tragöödiaks, kus Anna tüdimusest sinna põgeneb ja viimases hädas lõbutüdrukuks hakkab. Jah, vaevalt julgustavad "Ameerika suves" kujutatud katsumused ühtegi noort esimesel võimalusel USA'sse põrutama ja raamatumüügiga kätt proovima (juba higinired Martini näol mõjuvad hirmutavalt), aga filmi toon on valdavalt optimistlik ja lõbus. Isegi tõsisemad olukorrad nagu kokkupuude politseiga lahenevad probleemideta. Filmil võiks olla kindlam süžee, aga hoogne situatsioonikoomika ning olustiku eksootilisus kannavad seda küllalt hästi. "Ameerika suvi" tunduks filmina kõvasti algelisem, kui tegevuspaik igavam oleks. Rain Rannu ütles, et enim kulus raha sinnasõidu peale ja see oli ilmselgelt kasulik investeering.

Pidades silmas, et Eesti kinomaastikku värskendav "Ameerika suvi" valmis kiiresti ja odavalt ning autoril puudus filmitegemises varasem kogemus, on tegemist isikupärase ja eriilmelise debüüdiga, mis loodetavasti saadab igale lavastamisest huvitatud eestlasele signaali, et kui väärt idee on olemas, pole selle realiseerimine tänapäeval teab mis võimatu. Kui võtta "Ameerika suve" sellena, mis ta on, tuleks sellest rääkida kui selgest õnnestumisest.

Filmist tuleb juttu ka "Kinovärgiga mandariini" 22. saates.