MINUST...

Arvustan valdavalt filme, vahetevahel ka raamatuid ja muusikat. Lisaks antud blogile kirjutan(ud) järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi Generaadios jooksva filmiteemalise Kinovärgiga mandariini saatejuhtide hulka. Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid. Häid filmielamusi!

pühapäev, 26. juuni 2016

Kuula: Kinovärgiga mandariini 20. saade

Generaadios jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 22. juunil eetris olnud 20. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
19 saate jooksul oleme jõudnud juba piisavalt rääkida parasjagu kinoekraane täitvatest filmidest, seega on teine juubeli- ja ühtlasi hooaja viimane "Kinovärgiga mandariini" saade pühendatud meile endile. Arutleme selliste fundamentaal-eksistentsiaalsete küsimuste üle nagu miks film, miks kriitika, millised filmid on meid enim mõjutanud ja mis on elu mõte. Suve alguse mõnusale lebovaibile kohaselt ka tavapärasest veidi enam, kuid loomulikult vaid sama head muusikat.

"The Fundamentals of Caring" (2016)

Netflixi poolt toodetud eluline väike dramöödia "The Fundamentals of Boring"... ööömm, "The Fundamentals of Caring" jutustab loo poja hukkumise järel depressiooni küüsi langenud Benist, kellest saab lihasdüstroofiat põdeva ülbikust noorsandi Trevori isiklik hooldaja. Peaaegu täiesti halvatud poiss on paras kaak ning Benil puudub õige kogemus invaliididega, kuid ajapikku saavad neist head semud ning Trevori ema lubab püüdlikul põetajal täita tema poja suur unistus näha üht eriti sügavat auku. Ja ära mõtle nüüd vasakule, kallis lugeja, sest jutt käib omapärasest vaatamisväärsusest nimega The World's Deepest Pit. Trevor ja Ben võtavad kahekesi ette mõnepäevase autoretke, et selleni jõuda, ja kavatsevad tee peal uudistama minna mitmeid teisigi atraktsioone, mis poiss on spetsiaalsele kaardile ära märkinud. Oeh, nii siirupmagusalt kõlab see kõik, et klaviatuur hakkas trükkides kleepuma. Ma isegi ei maininud, et Trevor saab teekonnal lähedaseks tütarlapsega, kellele tandem soostub küüti andma. No juba põhjusel, et Beni kehastab eranditult sarmikas Paul Rudd (mis oli minu jaoks ka enam-vähem ainus põhjus filmi vaadata), peaks olema selge, et tegemist kerglase komöödiaga, mida vaadates veidi muheled ja seejärel muretult unustad. Lugu räägib muidugi Beni lunastusest, sest mees loodab sitas seisus hoolealust vaimustades vabaneda süüst, mis teda väikese poja hukkumisest saati vaevanud. Filmi alguses logeleb ta hallis rõõmutu välimusega toas, näol väsinud ilme, lõpus jälle istub naeratades säravas kuldses valguses, näol ei mingit märki valust — nii seda tervenemist seesugustes teostes pildiliselt juba kord peegeldatakse. Ruddil tuleb Beni-suguste apaatsete haavatud tüüpide mängimine muidugi toredasti välja, nii et tema äratab järjekordselt sümpaatiat. Ka ekstsentrilises sõltumatus draamas "Submarine" hiilanud Craig Roberts on Trevori rollis asjalik, Selena Gomez aga jätab paraku täiesti külmaks. Lapseliku näolapiga tips ei olnud isegi "Spring Breakersis" vaimustav, käesolevast roosamannast rääkimata. Niisuguseid värviküllaseid elujaatavaid filme, mis peavad end tähenduslikumaks kui reaalselt on, toodetakse tõesti metsikus koguses ja "The Fundamentals of Caring", ennekõike teismelistele passiv humoorikas road movie, ei kuulu kindlasti asjalikumate hulka. Trevori ja Beni komme teineteist erinevatel perverssetel viisidel haneks tõmmata on küll esialgu muhe ning filmist leiab paar andekalt tehtud stseeni, näiteks kui kaks paksmagu peavad läbi häda Trevori koos ratastooliga trepist üles ja seejärel alla tassima, et poiss saaks koos Beniga hiiglasliku lehma topisele silma vahtida. Mida emotsionaalsemaks lugu läheb, seda vastumeelsemaks see paraku muutub. Igal tegelasel peab olema mingi kuradi draama. Romaani "The Revised Fundamentals of Caregiving", millel see marginaalne hea tuju film põhineb, kiidetakse Goodreadsis jälle päris usinasti.

laupäev, 25. juuni 2016

"Approaching the Unknown" (2016)

Kes pärast "The Martiani" vaatamist tundis, et isu Marsi-teemaliste ulmefilmide järele ei saanud täielikult rahuldatud, võib ette võtta Mark Elijah Rosenbergi igati eesmärgipärase autoritöö "Approaching the Unknown", kus usaldusväärse Mark Strongi poolt mängitud astronaut William D. Stanaforth saadetakse ihuüksinda 270 päeva kestvale teekonnale punase planeedi suunas. Marssi kavatsetakse koloniseerida ning sinna elama asuda planeeriv Stanaforth on valitud esimeseks inimeseks, kellel luksus selle pinnale astuda. Film jälgib täielikult pikka ja üksildast reisi, vastates ükshaaval erinevatele missiooni puudutavatele küsimustele, mis võivad vaatajat vaevata, ning seades Stanaforthi erinevate tehniliste probleemide ette, mida pardal lahendada. Nagu "The Martiani" Mark Watney, on missiooniks aastaid valmistunud Stanaforth nutikas ja pragmaatiline teadlane, kes muu hulgas loonud temaga kaasas oleva unikaalse reaktori. Kuna mees rändab solitaarselt, võib ennatlikult jääda mulje, et teksti filmis peaaegu polegi, kuid tegelikult peab ta regulaarselt videokõnesid kolleegide või teda imetlevate võõrastega. Samuti kuuleme eksistentsiaalseid sisemonolooge. Üksildaste astronautide psühholoogilistest jõukatsumustest on läbi aastakümnete mitmeid filme tehtud — esimese hooga meenuvad võrratu "Moon" ja 70ndate kultusteos "Silent Running" — ning "Approaching the Unknownil" puudub kahjuks oma kindel nägu, mille järgi teda mäletama jääda, aga hästi kammerlike ning tõsisesisuliste ulmekate austajail ei tohiks seda vaadates piinlik hakata. Režiidebüüdi kohta on see suht ambitsioonikalt teostatud, stsenaarselt ilmekas ning meelevastaseid maitsevääratusi siin ei silma. No näiteks ei ilmu ootamatult välja värdjalikke elukaid (vaatan sinu poole, Danny Boyle!) ega näe inetuid arvutis tehtud plahvatusi, mis ähvardaks kosmosekauboi laevast minema tähtede vahele lennutada. Tegemist pole lennuka seikluse, vaid pessimistliku karakterdraamaga, mis keskendub koduplaneediga hüvasti jätnud Stanaforthi motiividele, eesmärkidele ja tunnetele. Käesolevat lugu saaks edukalt teatrilavalgi etendada. Filmi vaevab aga kaks esileküündivat probleemi. Esiteks: katarsiseni jõudes hakatakse liiga julgelt "2001: A Space Odysseyt" ahvima ning näeb maailma kõige tobedamat skafandrit. Kui nüüd täitsa karm olla, siis viimased minutid on nagu popsus peaga kokku pandud Snickersi reklaam. Teiseks: Mark Strongil, kes reeglina väärikalt esineb, ei õnnestu intrigeerivalt kirjutatud peategelast huvitavaks mängida. Kui mainitud Mark Watney oli botaaniku kohta meeletult karismaatiline tüüp ning "Moonis" oli põnev jälgida Sam Belli oma seletamatu teisikuga jagelemas, siis Stanaforth meenutab oma monotoonsuses kuivetut robotit. Kaldud imestama, kas tal võib iga hetk peast mõni kruvi välja kukkuda. Kui peaossa oleks leitud näitleja, kes lähenenuks tegelasele loomingulisemalt, võiks "Approaching the Unknown" isegi suurepärase madala-eelarvelise ulmedraamana mõjuda. Aga mis selle juures igal juhul võluvad, on hea tunnetus ning teatav intelligentsus, mida kaasajal ei saa paljude ulmekate kohta öelda. Film nõuab mõningast seedimist ning paneb kõigele lisaks mõtlema ühe reaalse globaalse probleemi ehk veepuuduse üle, sest Stanaforthi loodud riistapuu võimaldab mullast puhast vett saada. Selliseid taibusid Maa vajabki, aga vaat — ta saadetakse sealt hoopis minema...

Mu sõber Guy sedalaadi filmidest jälle ei vaimustu. Kui seda kirjeldasin, kostis ta: "sounds more like approaching 8 hours of good sleep to me".

neljapäev, 23. juuni 2016

"I Saw the Light" (2015)

Hey, good lookin', whatcha got cookin'...? Sõnade "Tom Hiddleston mängib Hank Williamsit" juures on midagi kütkestavat, olgugi et ma pole Hiddlestoni ega kantrimuusika legendi Williamsi fänn. Kuulun nende väheste hulka, kes kantrit meeleldi kuulavad, aga eelistan naisartiste nagu Dolly Parton või Reba McEntire. Keskmine Hank Williamsi laul tekitab oma depressiivsuses tunde, et nüüd tuleb kibekähku pudel viskit ära lahendada ja siis revolvritoru suhu panna. "I Saw the Light" mõjub selles mõttes eksklusiivselt, et biograafilisi draamasid kuulsatest kantrimuusikutest kohtab harva ning Williams, kes elas lühikest elu, kuid paljude südameid puudutas, oli selle muusikažanri üks pioneere. Eluloofilmis hinnatud lauljat mängida on näitleja jaoks paras julgustükk — pead mitte ainult inimese iseloomu võimalikult lähedaselt jäljendama, vaid ka tema moodi kõlama, et illusioon oleks täielik. Sa ei saa mängida näiteks 2Paci ja räppida nagu Vanilla Ice. Pole ime, et Williamsi rolli just Hiddleston valiti, sest näojoonte poolest on ta Williamsile üpris sarnane ning oskab mängida mitut pilli, sh kitarri. Kiidangi siinkohal Hiddlestoni, et väljakutse vastu võttis — galantsel inglise noormehel polnud kindlasti kerge transformeeruda napsulembeseks lõunaosariiklaseks, kellel muuseas ka väga distinktiivne lauluhääl. Heh, kindlasti meelitab ainuüksi Hiddlestoni nimi paljud filmi vaatama. Vean kihla, et tuhanded noored tüdrukud, kes Loki esimesel võimalusel kaissu võtaks, on seda juba kolm korda näinud. Teisalt tekib küsimus, kas veenvuse huvides poleks Williamsi kingadesse passinud mõni võõram näitleja. Täpselt nagu "Steve Jobsi" vaadates ei saanud ma üle pidevast teadmisest, et ma vaatan suurepärases vormis Michael Fassbenderit, ei olnud ka "I Saw the Lighti" vaadates võimalik unustada, et kitarri plõnnib see nägus sell lugematutest Marveli filmidest ja "High-Rise'ist". Mitte et Hiddlestoni sooritus nõrk oleks, aga tal ei õnnestu "rolli ära kaduda", nagu öeldakse. Peale Hiddlestoni soliidse osatäitmise filmi puhul midagi positiivset välja tuua nagu polegi, sest see on... täiesti isikupäratult ja turvaliselt lavastatud.
Mitte kuigi üllatavalt on tegemist režiidebüüdiga. Lavastaja Marc Abraham oleks kodutööd tehes võinud vaadata "Walk the Line'i" ning üht-teist kõrva taha panna. Mees nähtavasti eeldas, et kui kaamera käima läheb ja Loki ilusti kaadris on, ei vaju ainsalgi vaatajal silm kinni. Aga isegi kui läheneda "I Saw the Lightile" Williamsi elust või loomingust suurt midagi teadmata ning tema isikust siiralt huvitatud olla, peab tähelepanu säilitamiseks ikka pisut pressima. Kui aus olla, siis erinevalt nt söekaevuri tütrest Loretta Lynnist pole Williamsi elukäigu juures kuigi palju huvitavat — ta oli kleenuke mees, kel oli kombeks ohtralt tinutada ning naistega tülitseda —, aga režissööri ülesandeks on see vaataja jaoks võimalikult huvitavaks teha. Näiteks "Get on Up", draama James Brownist, polnud teab mis perfektne, aga kurat, kus sel oli alles vunki ja energiat, täpselt nagu Browni muusikal! "I Saw the Light" on vastupidiselt nii üksluine, et kui Hank Williams sigareti läidab, tundub see erakordselt põneva sündmusena, ja tunne, et mõistlikum oleks lugeda Colin Escotti biograafiat, millel film põhineb, või hoopistükkis kaeda mõnd dokfilmi Williamsist, on kerge tekkima. Kahe tunni vältel korduvad siin vaheldumisi kolm asja: Williams esitab laulu, Williams vaidleb prouaga, Williams joob end täis. Muusika osakaal on filmis seejuures suhteliselt väike, millest on ainult kahju, sest kui Williams selle sarmikaimas stseenis lavale sammub, suu avab ning leelutab: "I got a feelin' called the blueeees...", on keeruline hr. Hiddlestonist mitte sügavalt võlutud olla. Kui kogu film polekski rohkemat kui üks terviklik kontsert, annaksin sellele tõenäoliselt päris kõrged punktid, aga millegipärast uskusid tegijad, et intelligentsem oleks fookus hoida melodraamal, mis läheb nii nüriks, et lausa ootad alkohoolikust laulumehe kõngemist morbiidse huviga. Aga hästi paned, Tom! Varsti saab selgust, kas Ethan Hawke on "Born to Be Blue's" Chet Bakerina veelgi asjalikum.

kolmapäev, 22. juuni 2016

"Before I Wake" (2016)

Alles saime Mike Flanaganilt sarmika thrilleri "Hush", kus kurttumm kirjanik peab püüdma end kaitsta temaga külmavereliselt mängiva psühhopaadi eest, ja õige natuke hiljem ilmus tema "Before I Wake" — meie kinodeski jooksnud fantaasiarikas õudukas abielupaarist, kes pärast lihase poja kaotamist võtab nõuks lapsendada orvu ning avastab peagi enda jahmatuseks, et uue pereliikme unenäod saavad maagiliselt reaalsuseks. Kui särasilmne Cody unne suigub ning unes näiteks liblikaid näeb, ilmuvad tosinad ehtsad liblikad, graatsilised ja kirevad, pere elutuppa ning haihtuvad siis sama ruttu, kui ilmusid. Kujutan ette, kui piinlikuks võib elu nende majapidamises muutuda, kui Codyst saab teismeline ning kasuvanemad alati teavad, mis ta viimati voodipesu ära mäkerdama sundis! Cody unikaalne võime, mille üle tal endal kontroll puudub, muutub aga ohtlikuks, kui laps näeb õudusunenägusid. Cody pole ennast õieti sisse eladagi jõudnud, kui kasuema Jessiele paljastab, et talle ei meeldi magada, sest siis ilmutab end olevus, kes sööb inimesi ning kannab hüüdnime The Canker Man. "Insidious" on igatahes kerge meenuma — nagu James Wani hittfilmis, toimub "Before I Wake'is" ühe tavalise pere pojaga midagi tõeliselt kummastavat ning puututakse kokku kuritahtliku ebamaise olendiga. Temaatiliselt sarnaneb "Before I Wake" paljuski Flanagani sümpaatse "Oculusega", sest kummaski filmis näeb keerulisi perekonnasuhteid, hingeheitlust, traagiliste minevikusündmustega leppimist. Õudusfilmi kohta osutus "Before I Wake" nii võluvalt soojaks ning tundeliseks, et julgeksin seda tungivalt soovitada igaühele, kes mu lemmikžanrist ei hooli, sest ennekõike tegemist muinasjutulise draamaga leinast, mis lihtsalt hädiste hirmutiste abiga õudukaks maskeeritud. Kirjeldamatult kaunid on stseenid, kus elfmanliku taustmuusika saatel sammub Jessie ja Marki elutuppa seletamatult nende surnud poeg, keda nad kallistada ja puudutada saavad, sest Cody näeb teda parasjagu ülakorrusel unes. Kohe võib meenuda "Jacob's Ladder", mis kulmineerub sarnase vägagi südantsoojendava stseeniga. Kompleksne ja emotsionaalne lugu pani mind pisaraid poetama ja mitte pettumusest, nagu suur osa kaasaegseid õudukaid, vaid sügavast kaastundest. Mind liigutavad filmid kaotusest, eriti kui nad pakatavad maagiast või müstikast. Õudukana on "Before I Wake" parimal juhul kompetentne — Cody košmaaridest välja kargavad värvitud jeekimid eesotsas "South Parki" tulnukaid meenutava The Canker Maniga näevad vildakad välja —, aga draamana jälle äärmiselt mõjuv. Ja draamaks liigitada "Before I Wake'i" õigupoolest tulekski. Sama kehtib "Oculuse" kohta, nagu selle arvustuses aastate eest juba välja tõin. Olles toda filmi näinud, teadsin, et pean autor Mike Flanagani tegemistel silma peal hoidma ning nagu näha, toimisin õigesti. Muuseas, "Before I Wake" sai juba paari aasta eest valmis, kuid tükk aega takistas filmi väljatulekut levitaja Relativity Media pankrotistumine.

pühapäev, 19. juuni 2016

Kuula: Kinovärgiga mandariini 19. saade

Generaadios jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 8. juunil eetris olnud 19. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
Kui hea on "Head tüübid"? Kas "Rahamaailm" on piletiraha väärt? Vastused neile küsimustele anname suve esimeses "Kinovärgiga mandariini" saates. Ühtlasi toome välja isiklikud lemmikud aasta esimesest poolest.