Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi peatselt Raadio2's jooksva filmiteemalise Kinovärgiga mandariini saatejuhtide hulka. Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid. Häid filmielamusi!

teisipäev, 30. august 2016

"Now You See Me 2" (2016)

Mu mälestused 2013. aasta "Now You See Me'st" — põnevikust, mille kohta sobiks kirjeldavalt öelda ""Ocean's 11" tabamatute mustkunstnikega" — olid tuhmunud ajaks, mil teine osa kinodesse jõudis. Mäletasin vaid, et see oli suvise kassahiti kohta suhteliselt omalaadne, kubises staaridest ning lõppes tobeda loo pea peale pöörava twistiga, millega muidu nutikas film end lolliks tegi. "Now You See Me" ilmudes ma küll ette näha ei osanud, et kelmidest illusionistide bandega tulevikus veel kohtuda saab, ent film osutus stuudio jaoks küllalt kasumlikuks, et hakata pikalt mõtlemata järge planeerima.

Idee olnuks kohutav, kui "Now You See Me 2's" soostunuks kaasa lööma vaid üks-kaks esimese filmi peaosalistest, aga nähtavasti said näitlejad heldelt palka, et kaardipakk uuesti pihku võtta. Isegi Morgan Freeman ja Michael Caine naasid, aga selles ei maksagi vast liialt üllatuda — mulle on hakanud tunduma, et need ätid soostuvad lööma kaasa igas filmis, mille võtteplatsil pakutakse kehakinnituseks häid digestive küpsiseid. Jesse Eisenberg on vahepeal juuksuris käies mehelikumaks saanud (ilmselt filmiti "Now You See Me 2" veidi pärast "Batman v Supermani", mille epiloogis Luthor kiilaks aetakse?) ning Woody Harrelson tõestab, et näeb vanamoodsa kaabuga välja nagu täielik munn. Nelja Ratsanikuna tuntud mustkunstnike rühma koosseis on siiski kergelt muutunud — Isla Fisheri tegelaskuju asendab šokeerivalt veristele trikkidele spetsialiseeruv Lula, keda kehastab särtsakas Lizzy Caplan.

Seekordses seikluses leiavad Neli Ratsanikku end Macaust Hiinast, kus maagiale tuginevate röövlite abi nõuab tehnikageenius Walter Mabry, aga paraku ei lähe kõik plaanipäraselt. Nagu arvata võib, püütakse probleemsetest situatsioonidest puhta nahaga pääseda silmapetete ja trikitamisega — ühes stiilses, aga naeruväärselt kaua vältavas stseenis püüavad mustkunstnikud varjata üht olulist kaarti ning viskavad seda salaja üksteisele eredalt valgustatud ruumis, mis kubiseb neid ükshaaval läbi otsivatest turvameestest. Neljale Ratsanikule järgneb Hiinasse tagaotsitavaks kuulutatud Dylan Rhodes, kellel on filmis nutuselt tühine roll — Mark Ruffalo on rohkemat väärt. Mind morjendab, kui filmis astub üles sümpaatne näitleja ja tal lihtsalt pole midagi asjalikku teha lubatud. Sama probleem on Harry Po Daniel Radcliffe'il, kelle poolt mängitud Mabryt kirjeldatakse filmis nii sotsiopaadi kui nartsissistliku lapsena, aga väsimatu närvitsemine jääb lõpuni tema ainsaks trikiks.

"Now You See Me 2" iseenesest töötab täpselt samal põhjusel, miks töötas esimene osa — maagilised trikid äratavad igaühes teatavat vaimustust —, aga mõjub palju lapsemeelsemalt, huvitudes alati rohkem ägedatest illusioonidest kui tegelastest ning püüdes igal võimalusel meeletult naljakas olla. Olen nõus uskuma, et suur osa filmis etendatud trikkidest on reaalsed (nii tõotab režissöör), aga edevamates kohtades, kus digitaalefekte kasutatud, torkab see vastikult silma. "Now You See Me" põhilised võlud on aga järge edukalt üle kantud. Olgugi et stsenaarium seekord nõrgem ja tegelased tõsiselt omaenda vigurite varju jäävad, mõjub järg peaaegu sama meelelahutuslikult kui originaal. Arvatavasti pole võimalik üht täiel rinnal nautida ja teist kirglikult vihata. Esimesele osale panin hindeks 6, sellele 5. Tundub aus?

"The Handmaiden" (2016)

"The Handmaiden" ("Ah-ga-ssi") on esimene koreakeelne Chan-wook Parki film üle väga pika aja, sest pärast isevärki 2009. aasta vampiirilugu "Thirst" otsustas väljapaistvamate Lõuna-Korea kineastide hulka kuuluv Park vändata oma esimese ingliskeelse filmi "Stokeri" näol, mis... nägi lahe välja, aga tekitas üksjagu segadust, olles läbini ebamäärane ning laialivalguv. Kes Sarah Watersi bestselleril "Fingersmith" põhinevat "The Handmaidenit" vaadates samamoodi segadusse sattuda ei taha, peaks filmi aktiivselt ja tähelepanelikult jälgima, sest lugu on üle keskmise kompleksne, koosnedes kolmest osast (nagu ka romaan) ning kätkedes endas kümneid keerdsõlmi. Kõrvalmärkusena tuleb öelda, et siit leiab kõige vaatemängulisema cunnilingust kujutava stseeni, mida lähiaastatel nähtud — kogu filmis valitseb vagur seksuaalne pinge, aga no sel hetkel vajus mul mokk suurest imetlusest sama töllakile kui kahel voodile viskunud iharal neiul kõnealuses stseenis.

Park lubab endale ulatusliku hoolikalt komponeeritud loo jutustamiseks kaks ja pool tundi, mis Lõuna-Korea filmi kohta on tegelikult suht standardne pikkus. Kui Watersi paljukiidetud kriminulli tegevus rullub lahti 19. sajandi Suurbritannias, siis ekraniseering viib jälle 30ndate Koreasse, režissööri kodumaale. Hämmastavast avarusest "The Handmaideni" puhul kõnelda ei saa, sest intrigantidest tegelased eesotsas taskuvargast teenijanna Sook-heega (kelle palkamisega narratiiv alguse saab) piiratakse üüratusse eraldatud maamajja, mille avaratest jaapani ja inglise stiilis ruumidest lahkutakse tavaliselt vaid selleks, et maja ümbritsevas roheluses jalutada. Olles muu hulgas vändanud paeluva põneviku mehest, kes röövitakse ja vangistatakse 15 aastaks kitsasse tuppa, kus ta päevast päeva pelmeene mugib ning seina põrnitseb (ehk "Oldboy"), tundis Park end kindlasti mugavalt, filmides järjekindlalt siseruumides, ja see ei mõju filmile isegi halvasti, sest maja interjöör on imekaunis — kunstnikutöö tundub täpne ning detailne. Hoopis üksikutel juhusatel kordadel, kui näidatakse teisi kohti, võib film kergelt võltsi mulje jätta, näiteks kui viibitakse merel seilava laeva tekil.

"The Handmaiden", kus kostüümid on siidjad ja kaunid ning ruumid intensiivselt dekoreeritud, näeb välja nagu kõrgeväärtuslik ajastudraama. Mis filmi aga tõeliselt paeluvaks teevad, on selle esileküündiv feminiinsus ja sensuaalsus, omadused, mis võlusid ka "Stokeri" puhul. Fookus on suuresti naistegelastel ja nende omavahelistel suhetel, sh seksuaalsetel, ja Park tekitab oma pealetükkivalt esteetilise, kuid pingsa käsitlusega vaatajas stimuleeriva piilumise ning avastamise tunde. Mehed on siin lihtsalt vuajeristid ja perverdid (veel hullemad kui mina!). Näidates erinevate tegelaste perspektiive, serveerib Park ehmatavalt suure mahlase tüki, aga need, keda vaevanud kaua nälg rikkaliku ja kaaluka kvaliteetfilmi järele, närivad kindlasti sama suure isuga nagu "Oldboys" näris peategelane elusat kaheksajalga. Magusalt meelelise õhustikuga "The Handmaiden" on lahedalt üles ehitatud ja meisterlikult lavastatud draama, mis tähelepanu ära teeninud.

reede, 26. august 2016

"Blood Father" (2016)

Kaasajal ei ilmu vanamoelisi märuleid murdmatutest löömameestest sugugi nii tihti kui tahaks (vähemalt minu arvates), mistõttu on teosed nagu "John Wick", "Jack Reacher" või "The Equalizer" alati teretulnud. Kahju, et sedasorti filme kaasajal harva kohtab, sest tarvis ei lähe enamat kui tuntud karismaatilist peaosatäitjat, piisavalt huvitavat stsenaariumi ning režissööri, kes oskab lavastada pilkupüüdvalt mängulisi action-stseene. Praktilisi vanakooli möllufilme hindav inimene saab niisiis rõõmusüsti "Blood Fatherist", kus Hollywoodi persona non grata Mel Gibsoni poolt mängitud pinges läbipõlenud eksvang John Link (loe: sedasorti tüüp, kellega naljalt tüli ronima ei lähe) peab välja astuma teismelise tütre eest, kellest mees on võõrandunud. Link on piinatud hing, kes kirjeldab oma minevikku nõnda: "For 30 years, I was drinking and drugging and fighting, like everybody had it in me."

Kui film algab, elab ta keset kõrbe haagiselamus, teenib elatist tätoveerimisega ning püüab kainena püsida. Link usub, et on sõudnud kaugele tormist, kus ta aastaid kinni oli, ent kui uimastitega pahuksisse sattunud hädaohus laps temaga ühendust võtab, ähvardab minevik ta jälle kinni püüda. Ta teab, et tütre kaitsmisel oleks tagajärjeks tagasi pokri sattumine, aga südametunnistus keelab mehel vastupidist teha. Pole ilmselt tarvis öelda, et hallitunud Gibson passib antud rolli perfektselt mängima, olles karjääri jooksul korduvalt vihaseid badasse mänginud (alahinnatud "Payback" on hiilgav näide) ning puutunud isiklikus elus kokku samasuguste probleemidega. Tähendab... tal teadupärast polegi nende probleemide tõttu enam karjääri.

Gibson teab, mida tähendab sõltuvusega maadelda ja tõsiselt põhja käia, mistõttu on paeluv, aga ka kurvastav tema osatäitmist jälgida. Kutsuda "Blood Fatherit" karakterdraamaks oleks ehk liialdav, aga see on rohkemat kui lihtsakoeline märul, kus põnevust hoiavad luude murdumisega kaasnevad kurdistavad praksatused. Ilmselgelt võtab "Blood Father" eeskuju "Takenist" — sarnase sisuga Euroopa põnevikust, millest sai ülemaailmselt tuntud kassahitt —, kuid ei mõju suvalise imitatsioonina, sest peategelane seisab ootamatult silmitsi moraalsete dilemmadega ning tunneb rasket hingevaeva, tehes tütre heaolu nimel suuri ohverdusi.

Nagu 2012. aasta "Get the Gringos" (suurepärane film, mida nägid vähesed), on Mel siin oma parimas mahlas ning sobivalt atleetliku välimusega pealekauba. Miski tema välimuse juures ei pane kahtlema, et tüüp on korduvalt trellide taga istunud ning tuhandeid tülisid rusikatega lahendanud. Kuna lugu keskendub Linki suhtele tütrega, kellega ta New Mexico kuumuses jooksu paneb, kisub see vahepeal ehmatavalt sentimentaalseks, aga mind üldiselt võlus, kui kindlalt film kahe jalaga maa peal püsib, rõhudes rohkem draamale kui pöörastele kaklustele. Kuna meeleolukat märulit leidub kokkuvõttes vähe, ei taha hoog jälle eriti kasvada — ootad kannatlikult plahvatust, aga saad vaid intensiivset susinat. Igav "Blood Father" aga pole. Lisaks võrratule Gibsonile astuvad filmis veel üles William H. Macy ning Michael Parks, miljöö on äge, naljad töötavad (naersin oodatust rohkem) ning peategelaste siseheitlus annab muidu suht šabloonilisele loole kaalu. Hästi tehtud žanrifilm, mis võib oma sügavas raskemeelsuses üllatada, puudutades teemasid nagu sõltuvus, isadus ja kahetsus.

neljapäev, 25. august 2016

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E20 — "Humbug"

Hooaeg 2, osa 20: "Humbug"
★★★★★★★★★★

Absurdimaiguline "Humbug" oli kõige esimene osa, mille stsenaristiks Darin Morgan — mees, kes mängis Flukemaniks kutsutavat koletist kuulsas "The Hostis" teise hooaja algusest ning kirjutas hiljem paar tähendusrikkamat ja eriilmelisemat osa seriaali ajaloos, sh kaks Emmy auhinda pälvinud "Clyde Bruckman's Final Repose". Näiteks Howard Gordon või sarja looja Chris Carter kirjutasid läbi aastate mitmeid meeldejäävaid "The X-Filesi" lugusid, kuid Morgani omi peetakse tõeliselt unikaalseteks. Mis eristab "Humbugi" kõigist varasematest jagudest, on selle taotluslik koomilisus ja mõistagi harjumatult nupukas dialoog. Sedapuhku sõidavad Mulder ja Scully Floridas asuvasse Gibsontoni-nimelisse väikelinna, kus mõrvati jõhkralt kalasoomustõbe põdev pereisa. Kuna linnas elab harmoonias kõikvõimalike väärarengutega tsirkuseartistide kogukond, puutuvad agendid kokku tõeliselt ekstsentriliste ebarditega, kelle seast meeldejäävaimaks pean hiiglasliku tätoveeringuga kaetud kiilakat tüüpi, kes elab rohkem vees kui maismaal, riideid ei kanna ja meeleldi nii toorest kala kui elusaid putukaid sööb. Tod Browningi 1932. aasta õudusfilm "Freaks", mis samamoodi nn tsirkuse-ebardite ümber keerleb, on "Humbugi" vaadates kerge meenuma. Hindan, et see ei mõnita külmavereliselt ebardeid, kujutades neid taibukate elukogenud linnaelanike ja mitte monstrumitena, kelle eest Mulder ja Scully end peitma peavad. Lugu tõstatab küsimuse, mida normaalsus üleüldse tähendab ning mõjub oma totaalses veidruses tõesti värskendavalt — siin on rohkem ebamugavaid, kummastavaid ja koomilisi momente, kui välja tuua jaksaks. Samas ei tule puudu õudusest, sest kohalikke ebardeid mõrvab ükshaaval tige tilluke olend, keda tabab väga irooniline saatus. "The X-Files" oli algusest peale mitmekülgne sari ning järgnevatel aastatel toodeti veel unustamatuid jantlikke episoode ("Bad Blood"), aga "Humbug" oli esimene omasugune.

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E19 — "Død Kalm"

Hooaeg 2, osa 19: "Død Kalm"
★★★★★★★★★★

"Død Kalm" kuulub kiiresti ununevate episoodide hulka, mis isoleerivad peategelased võõrasse ohurikkasse paika, kus neil pole võimalik vajadusel abi kutsuda. Antud juhul on selleks kohaks kottpime surnukehadest kubisev laev USS Ardent. Need meeskonnaliikmed, kel aegsasti põgeneda õnnestus, näevad seletamatul kombel muldvanad välja ning agendid loodavad kohapeal välja selgitada, mis täpselt juhtus. Julgelt udusse maetud Ardenti pardale roninud, leiavad Mulder ja Scully end korraga täbarast olukorrast, sest ärandatakse nad kohale toonud laev. Mulder järeldab, et Ardentil võib aeg kulgeda meeletu kiirusega, mis tähendab, et ka teda ja Scullyt ähvardab oht mõne hetkega pensioniikka jõuda. Nagu mõned varasemad episoodid, kus julged agendid maailmast ära lõigatud on ning veidra anomaalia või organismiga kokku puutuvad (nt "Ice"), on "Død Kalm" mõnusalt atmosfääriline, aga muutub tobedaks hetkest, mil pea ees tundmatusse hüpanud tegelased samuti spontaanselt vananevad, sest näitlejad näevad grimeeritult pehmelt öeldes tobedad välja. Ja sündmuste õudsust arvestades ei tundu väetid Mulder ja Scully kaugelt nii hirmunud olevat kui peaks. Ühes eriti veidras stseenis annab Scully paarilisele purgi kollase kokteiliga, mille valmistas sardiinikonservist, sidrunist ja lumekera seest saadud veest (iseenesest kaval) ning Mulder tahab, et hoopis Scully selle ära jooks, kuna naiste keskmine eluiga on kõrgem ning seetõttu oleks Scullyl suurem šanss elus püsida, kuni päästma tullakse. Aga vähemalt tõestab see hetk järjekordselt, kui palju nad teineteisest hoolivad. Kuni peategelased tudikesteks muutuvad, on isegi põnev jälgida neid tontlikul kõduneval laeval ringi komberdamas. Muusikalgi on omapärane veealune kõla. Deus ex machinat kasutav vilets lõpp paneb pead vangutama, kuid kompensatsiooniks Scully meeldejääv kirjeldus vanast Norra legendist: "First the moon and the stars will be lost in a dense white fog, then the rivers and the lakes and the sea will freeze over. And finally a wolf named Skoll will open his jaws and eat the sun, sending the world into an everlasting night. I think I hear the wolf at the door." Vau! "Død Kalm" on ideeliselt huvitav, lähtudes suuresti Philadelphia eksperimendist (osas mainitakse ka Bermuda kolmnurka), aga teostuselt ja süžeeliselt jälle üsna problemaatiline.

teisipäev, 23. august 2016

"Everybody Wants Some!!" (2016)

Van Haleni 1980. aasta hiti järgi nime saanud "Everybody Wants Some!!'i" autoriks on Richard Linklater, hinnatud Texasest pärit filmitegija, kes hakkas oma eluliste ja nooruslike sõltumatute komöödiatega tähelepanu tõmbama 90ndate alguses, kui ilmusid tema "Slacker" ning "Dazed & Confused". Olemuselt on "Everybody Wants Some!!" märkimisväärseks kultusteoseks saanud "Dazed & Confusediga" märgatavalt sarnane. Lisaks sellele, et kummagi filmi pealkiri pärineb vanalt tuntud rokklaulult, kulgevad need vabalt, vaatavad minevikku ja räägivad tavalistest suvises Texases elavatest koolinoortest. Kui "Dazed & Confusedi" jälgib suvevaheajale suunduvaid gümnasiste, siis "Everybody Wants Some!!" seevastu muretuid pesapalluritest kolledžiõpilasi, kes armastavad tüdrukuid, mõnuaineid ja muusikat. Niisugune kirjeldus võib-olla trivialiseerib filmi, aga põhimõtteliselt on tegemist komöödiaga lõbujanulistest sportlikest noormeestest, kes kahe tunni vältel ei tee suurt midagi peale muskelautodega ringi vuramise, kanepiplärude keeramise, vinüülplaatide-kassettide kuulamise, kohalikele kaunitaridele ligi ajamise, kaklustesse sattumise ning diskoteekide väisamise.

Vaatamata sisulisele üksluisusele — probleemile, mis minu meelest vaevab mitmeid Linklateri filme — on "Everybody Wants Some!!" võrdlemisi meeleolukas ning seda põhjusel, et autoril õnnestunud rabava kujukusega taasluua 1980. aasta. Kindlasti jääks nii mõnedki uskuma, et film on tol perioodil valminudki, sest illusioon on nii täielik, ja ma ei pea silmas ainult muusikat ja moodi, vaid ka peategelaste iseloome. Kõik selle sügavalt tagasivaatelise filmi juures mõjub väga reaalselt. Kas ja kui palju tegelased, keda teravama keelega inimene nimetaks kiimalisteks tundetuteks jobudeks, üldse sümpaatiat äratavad, on täiesti individuaalne, aga pean iseenesest positiivseks, et nad pole kirjutatud kellekski, kes nad olla ei saagi. Lugu räägib ühesugustest lõtvadest noortest elupõletajatest ja täpselt seda nad ongi. Kui nad parajasti peol ei viibi, ootavad järgmist. Midagi nii ebameeldivat kutid korda ei saada, et tahaks krabada piljardikii või pesapallikurika ning neile korralikult malakat anda, aga unustamatu lahedusega nad samuti silma ei paista, ehkki ise seda sisimas kahtlemata usuvad. Ei teki vajadust antud seltskonnaga lähedaseks saada, aga film ei võimaldagi seda, sest ei süüvi poiste hingeellu, vaid vaatleb kergusega nende rutiinseid ühiseid tegemisi ning suudab parimal juhul imestamagi panna, kas nii muretu elustiil üldse väärib hukkamõistu. Lähtudes kogemusest ning mälestustest, on Linklater vändanud järjekordse nauditavalt ilmeka ning tabava filmi noorusest, aga tema varasemate samateemaliste teoste kõrval mõjub see kuidagi vähetähtsalt. Võrdlused on paratamatud, sest režissöör püsib kindlalt mugavustsoonis, aga kes tema stiili armastab, ei pea "Dazed & Confusedi" vaimses järjes pettuma.