Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 30. november 2016

Kinovärgiga mandariin #32: War on Everyone, A Monster Calls

Raadio2's jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 27. novembril eetris olnud 32. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
20. PÖFF on lõppenud, kuid filmielu sellest seisma ei jää. "Kinovärgiga mandariinis" sel korral juttu kinodes jätkavast kaoseküllasest märulikomöödiast "Sõda kõigi vastu" ning fantaasiarikkast draamast "Kui koletis kutsub". Vaatame tagasi ka PÖFFi teise nädala parimatele paladele ning jagame muljeid filmidest "Teatud naised", "Manchester mere ääres", "Ainult maailmalõpp" ja "Läbi tule ja vee".

Kinovärgiga mandariin #31: PÖFFi erisaade

Raadio2's jooksva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" 20. novembril eetris olnud 31. saadet saab järelkuulata siin. Saatejuhtideks mina, Andrei Liimets, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla.
PÖFFi erisaade. Põhjalikuma arutluse all vaatamiseks kuluvat aega iseloomustava näiva pealkirjaga "IGAVIK", armastust otsiv Poola sotsrealism "ARMASTUSE ÜHENDRIIGID", migratsiooni inimlikku taaka käsitlev "PARIS LA BLANCHE", väärtusi ja ühiskonna sundi vaatlev Türgi draama "PULMATANTS", moraalselt keerukas ja tugevat närvi nõudev Belgia põnevik "FLAAMI TAEVAS" ja žanrikino aasta üks hitte, zombie-märul "RONG BUSANISSE".

kolmapäev, 23. november 2016

PÖFF 2016: The Greasy Strangler, A Monster Calls, War on Everyone, Paris La Blanche, The Void

"Rasvane kägistaja" ("The Greasy Strangler") ★★★★★★★★★★

Võib-olla kõige kirjeldamatum (ja ebameeldivam) film PÖFFi tänavuses valikus on ilmselgelt haiglase fantaasiaga Jim Hoskingi rasvast nõretav debüüt "The Greasy Strangler", mis tekitas tunde, nagu peaksin sunniviisiliselt uurima mõne eriti kuritahtliku pedofiili või sarimõrvari lapsemeelseid joonistusi ning samal ajal vanaisa vanu niiskeid trussikuid nuusutama. Küll aga oli lahe pärast raskesti seeditava filmi lõppu kuulda kommentaare teiste inimeste suust, kes seda koos minuga läbi elasid. Mu kõrval istunud proua sattus päris varakult ahastusse ja otsustas poole pealt vehkat teha. Stiililt on ebatervest paksmaost ja tema veelgi ebatervemast isast rääkival õuduskomöödial ühist John Watersi teostega, aga paraku pole see samaväärselt lõbus ega sarmikas. Isegi mina kui friigifilmide suhtes leebe inimene tunnen teatavat kahetsust, et seda rõvedat visiooni nägema pidin, aga samas on hea meel ka — PÖFFi tänavuse programmi kontekstis siiski unikaalne film, mis iga endast lugu pidava pervo oma urust välja meelitab. Halb elamus on tõepoolest ikkagi elamus.

"Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls") ★★★★★★★★★★

Rohkem teismelistele kui lastele mõeldud jõuetu fantaasiafilm mornist Conori-nimelisest poisist, kelle ema on kaotamas võitlust vähiga. Depressiivne lugu hakkab hoogu koguma, kui Conorile ilmutab end gigantne koletis plaaniga jutustada talle kolm tähenduslikku lugu ning lasta poisil omakorda jutustada neljas ja viimane, millega film kulmineerubki. Koletise muinasjutulised lood esitatakse animatsiooniga, mis mõjub loominguliselt, aga sujuvat tervikut ei moodustu ja film ei tõmba emotsionaalselt kaasa. Mul polnud hetkekski sooja ega külma, mis Conori emast saab või kas poisil õnnestub imaginaarse hiiglase (kellele annab hääle Liam Neeson) monotoonsetest mõistujuttudest vaimne pauk saada, et mitte suurest kurvastusest enesetapp sooritada. Conori vanaemat kehastav Sigourney Weaver nagu kõnniks unes ning teised osatäitjad pole kuigi etemad. Isegi muidu imekaunist Felicity Jonesi imetleda ei saa, sest näitlejanna kehastab Conori haiget ema, kellel filmi lõpuks kõik juuksed peast langenud. Äärmiselt üksluine film, mida eeskujulikud eriefektid ja stiilne animatsioon, "A Monster Callsi" ainsad reaalsed tugevused, kaasakiskuvaks teha ei suuda.

"Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone") ★★★★★★★★★★

Niinimetatud buddy cop filmide austajaid ei tohiks teravmeelne "War on Everyone", mille
stsenaristiks ja režissööriks talendikas John Michael McDonagh ("Calvary"), külmaks jätta. Stiililt on kahest pahelisest võmmist rääkiv komöödia märgatavalt sarnane Shane Blacki hiljutisele "The Nice Guysile", kuid mitte nii noirilik ja veelgi absurdsem. Alexander Skarsgård ja Michael Peña moodustavad vaat et ägedama tandemi kui Ryan Gosling ja Russell Crowe. Veetleva Tessa Thompsoni ("Creed") ning uurijate stoilist ülemust kehastava Paul Reiseri osalus omaette boonuseks. Filmile annab värskuse McDonaghi särtsakas intellektuaalne käsikiri, mis muu hulgas sisaldab ohtraid juhuslikke fakte tuntud kirjanike-kunstnike kohta. Heas mõttes napakas vanamoeline võmmikomöödia, mis kisub eriti sürriks, kui tegelased lampi Islandile põrutavad. Niisugused põhjendamatud käigud tähelepanu üleval hoiavadki, nagu ka peaosatäitjate väsimatu tembutamine. Kui on aga tarvis kellelegi malakat anda, tehakse seda kogu täiega — üks stripiklubi omanik, filmi perversseim tegelane, saab nii kõvasti tappa, et jääb ühest silmastki ilma.

"Paris La Blanche" ★★★★★★★★★★

Tasakaalukas kurbmäng keskealisest naisest, kes rändab üksinda Pariisi lootuses leida abikaasa, kes sinna aastakümnete eest kohusetundlikult tööle põrutas ning perele lahkumisest saati regulaarselt raha on saatnud, et nad vaesuse käes ei peaks kannatama. Võideldes näljaga, eksleb Rekia nõutult ringi tundmatus suurlinnas, mida film kaugeltki romantiliselt ei kujuta. Küll aga on sel palju usku võõraste inimeste headusse. Režissöör Lidia Terki jutustab juba olemuselt valusat elulähedast lugu tundlikult ja keskendunult, tuletades romantikuile meelde, et vahel nõuab tõeline armastus suuri ohverdusi. Esialgu mõjus "Paris La Blanche'i" aeglane tempo tüütult, aga filmi lõppedes pigem hindasin selle aeglust — vastasel juhul jääks Rekiast ehk mulje kui uudishimulikust turistist ja mitte abitust naisest, keda sütitab soov taas mehega koos olemisest. Kui tal viimane leida õnnestub, ei jätku taaskohtumise rõõmu paraku kauaks. Väga puudutav draama, mille puhul jäi häirima vaid kohatuna mõjuv üks Eiffeli torni külastamise stseen. Uurisin kõnealuse stseeni kohta lavastajalt, kes pärast filmi lõppu küsimustele vastas, ja talle olevat selles osas juba üksjagu märkusi tehtud.

"Tühjusesse" ("The Void") ★★★★★★★★★★

Mõnusalt läbi raputav õudusfilm, mis tehtud lollikindla retsepti järgi ehk igal võimalusel on imiteeritud meistrite John Carpenteri ja David Cronenbergi loomingut. Carpenteri "The Thing" on kerge meenuma, kui välja ilmub limane monstrum, suurepärane näide filmi eeskujulikest praktilistest efektidest. Ühtlasi näeb sarnasusi "Assault on Precinct 13'ga", sest peategelased on keset ööd kinni haiglas, mille kõledates ruumides vedelevad skalpellid ohtralt kasutust leiavad. Nõrganärviline vaataja võib filmi võikamatest stseenidest kõva šoki saada — isegi mul kui aktiivsel õudusfilmide vaatajal vajus mõne košmaarsema hetke peale suu ammuli. Eks film ole rohkem huvitatud lahedate soerdite demonstreerimisest kui arusaadavusest (lugu on kokkuvõttes suhteliselt segane), aga atmosfäär ja efektid lummavad kindlasti iga žanrifilmide fänni. Mitmesugused ideed on kombineeritud päris eeskujulikuks tervikuks. Hilisõhtuseks vaatamiseks ideaalne valik. Kohe tekkis sisse soe tunne, et järgmine HÕFF ju ka teab mis kaugel pole.

neljapäev, 17. november 2016

PÖFF 2016: Meru, Anti, Grand Hotel, Violently Happy, The Olive Tree

"Meru" ★★★★★★★★★★

Puhtalt teema tõttu kaasakiskuv dokumentaal kolmest imetlusväärselt hulljulgest mägironijast, kes üritasid aastate eest pürgida Meru mäe otsa, mis filmis sõna võtva eksperdi Jon Krakaueri sõnul on vaat et riskantsem ettevõtmine kui Everesti tippu ronimine (Krakauer nimetab Merud "anti-Everestiks"). Dokina teeb "Meru" nauditavaks mainitud kolme mehe — Conrad Ankeri, Renan Ozturki ja Jimmy Chini — karisma ning loo mõneti ootamatu kulg. Kuna kaameratehnika on muutunud äärmiselt kompaktseks, salvestati kaelamurdva retke käigus kaadreid, mis annavad hästi mõista, millised ohud neid ähvardasid, olgu selleks ekstreemne temperatuur või järsud nõlvad. Mulle pakkus "Meru" igal juhul kõvema elamuse kui mullune Hollywoodi film "Everest". Ainult Conrad Ankeri abikaasa saab vaieldavalt liialt ekraaniaega. Kui miski filmis ülearusena mõjub, on selleks lugu tema samuti alpinisti harrastanud esimese mehe surmast ning seejärel Ankeriga abiellumisest. Ja kui mälu mind ei peta, lausub naine ühel hetkel: "to share that fulfilled dream" — ilmselt tahtis ta öelda "to fulfill that shared dream"? Nagu kõik lood murdmatutest mägironijatest, jääb mõneks ajaks imestama, mis sunnib neid oma eluga nii rängalt riskima. Kui Renan Ozturk kamraadidega Merule teisele katsele läks, oli ta hiljuti saanud peatrauma, mistõttu oli eriti suur šanss, et mäelt ta elusalt ei naasegi.

"ANTI" ★★★★★★★★★★

Ennekõike mõnusa muusikavalikuga silma paistev igavavõitu draama noorsandist, kes pärast koolist välja langemist ning juhuslikult Style Wars nimelise video nägemist otsustab pühenduda grafiti sodimisele ning saab ruttu CHAOZ-nimelise pundi liikmeks. Paraku paneb see proovile sõpruse nohikliku välimusega koolivennaga, kes grafitist nii sügavalt ei joonistu. Film ei räägi niivõrd vandalismist, kuivõrd noorte võimalustest unistes väikelinnades, kus suurt midagi ei toimugi. Kui vahepeal pollarid CHAOZi tegevust takistada ei püüaks, tekiks küsimus, kas Faxe-nimelises linnakeses peale noorte pättide ja peategelase vanemate üldse keegi elab. Meeldivalt kompaktne ja konkreetne film (kestab umbes 80 minutit), kuid ei midagi sügavalt mõtterikast — kõigest põgus lugu nolkidest, kel erilisi ambitsioone pole.

"Hotell Grand" ("Grand Hotel") ★★★★★★★★★★

Elupõletajast kirjanik Axel Farstadt, keda kodumaal Norras teatakse ennekõike kümne aasta eest ilmunud menuromaani tõttu, saab teada, et on kõva viinaviskamise tõttu saanud maksatsirroosi ning sureb mõne kuu pärast, kui joomist ei lõpeta. Nagu õige alkohoolik ikka, otsustab Axel hirmsat uudist kuuldes joomist jätkata ning kus oleks seda mõnusam teha kui luksuslikus hotellis Grand, kus mehel kirjutamine alati kõige paremini välja tulnud. Tööd ta palju tehtud ei saa, kuna Stolichnaya vajab joomist (hea maitse tal!) ning pealekauba saab ta lähedaseks hotellis töötava noore naise ja viimase pojaga. Poiss põeb Tourette'i sündroomi, mistõttu toob ta regulaarselt kuuldele tüütuid piukse ning hüüab "Vitt!". Palju helgemates toonides film kui esialgu paistis — arvasin ennatlikult (olemata sisust seansile sööstes suurt midagi lugenud), et Axel kirjutab hotelli lahedaimas sviidis oma magnum opuse valmis ning joob end surnuks, aga võta näpust... "Grand Hotel" jutustab hoopis positiivse loo elu hindama hakkamisest. Poisi pidev piuksumine hakkab pinda käima, aga kiitus filmile Tourette'i sündroomist rääkimise eest. Axel Farstadti kehastav Atle Antonsen jääb oma cooli välimusega hästi meelde, aga tegelane on liiga ebameeldiva iseloomuga, et mingisugust sümpaatiat äratada. Kuna sõidab Jaguariga ja palju napsu võtab, meenutas see kirjanikuhärra mulle "Californicationi" Hank Moodyt, aga tal puuduvad vimase sarm ja siirus. Suhkrune, lihtsameelne ja kohati vastikult totter melodraama.

"Vägivaldselt õnnelik" ("Violently Happy") ★★★★★★★★★★

Mitmeid intensiivseid kaadreid sisaldav dokumentaal Saksamaalt (muidugi) vaatleb paari
sadomasohhisti eesotsas Felix Ruckertiga — mehega, kelle ihusse on ilmselt tuhandeid nõelu torgatud. Ühes eriti piinarikkas stseenis tekitab mees endale nõeltega publiku ees nii ägedat valu, et oksendab ootamatult põrandale, aga eks sellised kontrollimatud vembud tee kogu šõu lihtsalt värvikamaks. Film keskendub peamiselt eksperimentaalsetele viisidele, kuidas omamoodi guruna tegutseva Ruckerti stuudiot külastavad inimesed endale füüsilist valu tekitada lasevad ning seeläbi naudingut kogevad (mistõttu ei sobi film nõrganärvilistele) ja annab asjaosalistele võimaluse sadomasohhismi olemust ratsionaalselt selgitada. Paraku jääb aga õhku rippuma hulk küsimusi, millele täpset vastust ei saagi. Kuidas need inimesed üksteist leiavad? Ja mis sellise ekstreemse käitumiseni viinud on? Nagu näeks põnevaid eksootilisi puuvilju, aga ei saagi teada, kust need täpselt pärit. Imetlusväärselt avameelne ja otsekohene dokumentaal, aga puudutab teemat üsna pealiskaudselt, millest on kahju, sest BDSMist ei tehta just ohtralt paljastavaid filme. "Sick: The Life & Death of Bob Flanagan" meeldis tunduvalt rohkem.
 

"Oliivipuu" ("El olivo") ★★★★★★★★★★

Imekaunis ja mitmekihiline lugu suvalises hispaania kanafarmis töötavast Almast, kes otsustab onu ja temast sisse võetud noore kutiga sõita Düsseldorfi, kui avastab, et just seal asub muldvana oliivipuu, mis talle kunagi väga kallis oli. Võib tekkida küsimus, kui paeluv saab olla draama suvalisest puust, aga Icíar Bollaíni päikeseküllane film omistab konkreetsele oliivipuule sügavalt erilise tähenduse ning kätkeb endas ka veidi sotsiaalkriitikat. Omaette lahe on, et osaliselt tegemist humoorika road movie või nn teekonnafilmiga ning sihikindlatele peategelastele hakkab kogu täiega kaasa elama, kui nad veokiga Saksamaa suunas veerevad. Anna Castillo on Alma rollis fantastiline. Sergi Gallardo toekas isikupärane operaatoritöö kingib kogu filmile kütkestavalt hella jume. Igast küljest vapustavalt tugev linateos perekondlikest suhetest ja mäletustest, mis suudab liigutada sentimentaalsusele kaldumata.

kolmapäev, 16. november 2016

PÖFF 2016: Paterson, 4 Kings, The Reconquest, Train to Busan, Wiener-Dog

"Paterson" ★★★★★★★★★★

Kui uus eluline dramöödia Jim Jarmuschilt nii lahedalt autori nägu poleks, võiks püsivalt rahulikus tempos kulgev lugu hobikorras luuletamisega tegelevast endassetõmbunud bussijuhist kärsituma vaataja käppelt tuttu suigutada. Aga Jarmuschi touch on "Patersonis" kenasti olemas. Mõtted liiguvad seda vaadates korduvalt mehe eelmistele töödele. Ega film palju enamat pole kui üks mõtisklev pilguheit bussijuhi kohta eriliselt intellektuaalse noore mehe töönädalasse. Plusspunktid värvikate kõrvaltegelaste eest - isegi kahe minuti jagu ekraaniaega saav nimetu amatöörlik räppar, keda bussijuht Paterson (kes elab ja töötab Patersoni-nimelises unises linnas!) pesumajast möödudes kohtab, jääb hästi meelde. Nagu ka pilkupüüdev urbanistlik olustik. Mida New Jerseys asuv Patersoni linn Jarmuschi enda jaoks tähendab, ma ette ei kujuta, aga film avaldab sellele kindlalt austust. Dialoogis kõlab paari tuntud luuletaja nimi, kes just seal sündis või mingil eluperioodil elas, samuti räägitakse korduvalt kuulsast koomikust Lou Costellost, kes Patersonis sündis. Ehkki "Paterson" oleks nagu Xanaxi mõju all vändatud, paneb see mõnusalt delikaatne ja mahe film hindama argiseid nädalavahetusi ning tekitab kiusatuse head luulekogu lugeda. Kirjuid must-valgeid mustreid jälle mõnda aega näha ei taha, sest Patersoni kodu kubiseb neist. Adam Driver, kellest pole isiklikult senimaani vaimustusse sattunud, passib nimitegelase rolli imekenasti. Kauaks film mällu ei sööbi, aga intelligentselt kokku pandud ja sarmikas. Mõned hetked mõjuvad lausa maagiliselt. Lakoonilisest luuletavast bussijuhist saaks ka olulisemalt väheütlevama filmi teha. Jarmuschi fännidele läheb kindlasti peale.

"4 kuningat" ("4 Könige") ★★★★★★★★★★

Kindla käega lavastatud depressiivne draama neljast erineva iseloomuga noorest, kes sunnitud jõulud veetma psühhiaatriakliinikus. Film vaatleb põhiliselt tegelaste keerulisi suhteid vanematega, samuti on oluline roll mängida usalduslikul Wolffi-nimelisel psühhiaatril, kes annab endast parima, et tema hoole alla usaldatud traumeeritud teismelised paraneksid. Veetleva Lara, äkiliste vihahoogude pärast teistele kallale kippuva Timo jt raske meeleseisund tuleb hästi esile, aga sügavat kaastunnet noorte kannatajate vastu ei teki. Üllatavalt ei reeda film ka eriti palju noorte mineviku kohta. Üheplaaniliseks jääb ka Wolff, millest on eriti kahju, sest mitmes Hollywoodi filmiski üles astunud Clemens Schick on hea näitleja ning üks tõeliselt hea stseen paljastab just arstionu suhtumise jõuludesse. Lugu esitatakse realistlikult (film on päris kindlasti üles võetud pesuehtsas psühhiaatrihaiglas), aga tegelased võiks olla põnevamalt suhestatud ning konfliktid ekstreemsemad, et sel tugevam emotsionaalne mõju oleks. Üldiselt asjalik Just Filmi kaup, aga niisuguseid noortedraamasid läbi aastate juba nii palju ette sattunud, et võin varsti ise lolliks minna ja hullarisse sattuda (ma tegelikult ei tea, miks ma juba seal pole)...

"Taas tulevikku" ("La reconquista") ★★★★★★★★★★

Kangesti Richard Linklateri unustamatut "Before Sunrise'i" meenutav kibemagus lugu mehest ja
naisest, kes kunagi kooliajal teineteisesse kõrvuni armunud olid ja ennatlikult igavest truudust vandusid. Kui nad üle mitme aasta taas kohtuvad, veedavad nad öö koos, külastades erinevaid baare ning meenutades nostalgiliselt vanu aegu, aga seda kõike vaid sõpradena. Vaid tantsupõrandal jagavad nad põgusat intiimset hetke, justkui hinges nooruspõlve hetkeks tagasi hüpates. Eriti romantiliseks kisub film viimases kolmandikus, kui ootamatult hüppabki ajas tagasi ning näitab peategelasi teismelistena, kui nad muudkui musitasid ja teineteisele mesiseid kirju kirjutasid. Tundeline ja elulähedane linateos sellest, kuidas inimesed ajas muutuvad, aga kaunid mälestused püsima jäävad. Eriti mõnusa mulje jätavad (spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud?) loureediliku kõlaga hispaaniakeelsed laulud, mida Manuela ja Olmo nautlevad nii olevikus kui minevikus. Armsasti jutustatud lugu, aga ometi jäi kripeldama küsimus, miks peaksin kahe peategelase hingeelust hoolima ning peale ülesehituse pole selle juures kuigi palju loomingulist.

"Rong Busanisse" ("Busanhaeng") ★★★★★★★★★★

Kui käesolevast aastast peaks välja noppima paar-kolm zombifilmi, mida tähenduslikkuse, unikaalsuse või lihtsalt hea meelelahutuse tõttu vaadata tasuks (sest kõiki nagunii vaadata mõtet pole), ei saa jätta välja toomata kodumaal Lõuna-Koreas ning mujalgi erakordselt menukaks osutunud "Train to Busani", kus riigi pealinnast Seoulist Busani suunduval reisirongil hakkab ohtlik kiiresti leviv viirus muutma inimesi zombideks ning käputäis inimesi peab koostööd tegema, et kriitilisest olukorrast eluga pääseda. Paraku pole nende šansid kiita, sest nakkus on üheaegselt valla pääsenud suurlinnades — pole isegi selge, mis toimub rongi sihtkohas Busanis. Sinna loodab teiste seas elusana kohale jõuda ärimees Seok-woo, kel kaasas Busanis elavat ema igatsev väike tütar Soo-an, üks sümpaatsemaid lapsi, keda üle tüki aja õudusfilmis näinud olen. Pahatihti kipuvad abitud põnnid olema sedalaadi õudukates parajad tüütused, aga "Train to Busan" on siinkohal ilmselge erand. Üheks filmi tugevuseks on keskne isa ja tütre suhe, mis loo kulgedes kinnistub. Kui välja arvata üks isekas ülikonnas mölakas, kellel teiste reisijate heaolust ükskõik on, äratavad kõik peategelased äratavad sümpaatiat ja neile on kerge kaasa elada. Nagu ühistranspordil ikka, leidub ka Busani suunas veereval rongil erinevast sotsiaalsest klassist inimesi, aga kaose puhkemisel tuntakse end võrdsetena, nii et üksmeelselt näeb koos võitlemas nii ülikonnas härrat kui määrdunud räbalatesse rõivastatud heidikut. Võiks arvata, et rongil jäädakse enda kaitsmisel hätta, sest liikumisruumi napib ning võimalust tulirelva järele haarata pole, aga zombid on sedapuhku üle keskmise rumalad ning võivad isegi põrandale kukkuva kommipaki suunas karata, kui seda kuulevad — tegelased nuputavad kiiruga välja, kuidas nende olematut silmanägemist ära kasutada. Kui aga ägedamaks kiskluseks läheb, võib film positiivselt üllatada ka žanri austajaid, sest digitaalseid ja praktilisi efekte on väga oskuslikult kokku sobitatud. Kaasahaarav ja üllatavalt liigutav zombifilm.

"Vorstike" ("Wiener-Dog") ★★★★★★★★★★

Musta huumoriga vürtsitatud satiiriliste draamadega tuntust kogunud Todd Solondzi "Wiener-Dogis" näeb täisikka jõudnud Dawn Wienerit, Solondzi 1995. aasta coming of age filmi "Welcome to the Dollhouse" peategelast. See pole Solondzi jaoks esimene kord tuua uuesti kinolinale tegelaskuju(d) mõnest varasemast filmist: 2009. aasta "Life During Wartime" oli kaudne järg tema parimale draamale "Happiness", rääkides tolle keskmes olnud õdede elust aastaid pärast "Happinessi" sündmusi. Kui oled imestanud, mis sai uudishimulikust poisist, kelle seemnepurskega "Happiness" rõõmsalt kulmineerus, siis "Life During Wartime" annab vastuse. Ülesehituselt sarnaneb "Wiener-Dog" samuti Solondzi eelmistele filmidele, koosnedes mitmest loost, mida seob väike taksikoer ("Storytelling" on näiteks kokku pandud kahest täiesti eraldiseisvast osast — "Non-Fiction" ja "Fiction"). Pikk arvustus...

"Shut In" (2016)


ARVUSTUS POSTIMEHES