Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Aeg-ajalt võib mind kuulda raadios või näha teles tarka juttu (loe: tühja loba) ajamas. Kuulun ühtlasi Generaadios jooksva filmiteemalise Kinovärgiga mandariini saatejuhtide hulka. Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid. Häid filmielamusi!

neljapäev, 28. juuli 2016

Mida saab näha 11. tARTuFFil: "Room"

Linastub: 05.08 kell 23:59 Tartu Raekoja platsil


Arvustuse kirjutasin 21. veebruaril, nädal aega enne 88. Oscarite jagamist. Brie Larson võitis kuldmehikese parima naispeaosatäitja kategoorias.

Neljale Oscarile kandideeriv "Room", mille aluseks Emma Donoghue menuromaan, on lausa ehmatavalt lohutu kahetunnine melodraama emast Joyst, kes koos väikese pojaga vangistatud kitsasse kõledasse ruumi, kust neil pole lahkuda võimalik. Olles vangistuses veetnud tervelt seitse aastat, kannatab Joy raske depressiooni käes ning jutuka põnni Jacki jaoks on välismaailm täielikult võõras. Miks nad niisuguses õudustäratavas olukorras on, luban selgitada filmil, kus fookus on täielikult Joy ja tema lapse vahelisel suhtel. Eriti põneva suuna võtab "Room" siis, kui neil õnnestub tänu Joy kavalusele ruumist pääseda ning Jack puutub esmakordselt kokku maailmaga, mida seni näinud vaid teleekraanilt. Emotsionaalsed stseenid, kus poiss vaatleb imestunult, aga ka ehmunult teda ümbritsevaid hooneid, inimesi, isuäratavaid toite jne, on väga tähelepanelikult lavastatud, andes mõjuvalt edasi, mida võib tunda ning mõelda laps, kelle elu esimesed aastad on möödunud pimedas umbses ruumis rõõmutu ema seltsis.

Film avab kahe peategelase nukrat sisemaailma imetlusväärse meelekindlusega ja ma valetaks öeldes, et nende ühised läbielamised nii vangistuses kui vabaduses ei liiguta. Kuna naispeaosatäitja Brie Larson täiesti loogiliselt Oscari nominatsiooni sai, jääb mulle mõistmatuks, miks ei õnnestunud see Jacki mängival Jacob Tremblayl — poiss on mõistagi noor, kuid lapsnäitlejad on haruharva draamades nii esinduslikud kui "Roomis" Tremblay, kes ei jää Larsonile mingist küljest alla ja peab viimasest rohkemgi vaeva nägema, sest tal on vähem dialoogi. "Room" jutustab iseäraliku ja seejuures päris ilusa loo, kuid teatav telefilmilikkus kipub draama üldist taset alla tõmbama. Kohati tundub see melanhoolse muusikaga täidetud kurbmäng ääretult turvaline ning tagasihoidlik, justkui pelgaks film vaataja poolehoidu kaotada, ning sündmustik areneb vahepeal kahtlaselt (plaan, mille Joy leiutab ruumist pääsemiseks, ei paistnud mulle kuigi arukas ja üleüldse tundsin algusest peale, et naine pole päris nii võimatus olukorras, kui film üritab meid arvama panna). Minu südamekest see kurnavalt halemeelne draama murda ei suutnud, aga tänu korralikule režiile ning Larsoni-Tremblay silmapaistavale koosmängule ei jätnud "Room" ka päris külmaks. Üle keskmise korralik linateos, mis tähelepanu ära teeninud.

Mida saab näha 11. tARTuFFil: "Thelma & Louise"

Linastub: 02.08 kell 23:59 Tartu Raekoja platsil


"Somebody said get a life... So they did." Nagu tavaks, saab ka tänavusel tARTuFFil näha paari vana väärtfilmi, nende seas tänavu 25 aasta vanuseks saanud "Thelma & Louise", kõnekas ja haarav road movie kahest heast sõbrannast, kellest saavad ohtlikud tagaotsitavad. On üllatav, et Ridley Scottil kui Inglismaalt pärit kineastil õnnestus vändata nii läbivalt ameerikalik film. Olemuselt on "Thelma & Louise" lähedane sellistele 60ndate ja 70ndate Hollywoodi kino pärlitele nagu "Badlands", "Easy Rider" ja "Bonnie & Clyde", kuid antud lool on üks esileküündiv fundamentaalne omadus: lindpriideks saavad koduperenaine ja ettekandja. Suur tempokas seiklus algab tavaliste naiste jaoks mõrvast: kui Thelmat ründab seksuaalselt baari parkimisplatsil libekeelne kauboi, laseb Louise viimase impulsiivselt maha. Kuna Louise ei taha end üles anda ning kuriteo eest vastutust kanda, otsustavad nad kahekesi põgeneda kahekesi oma lootusetute igavate elude ja seaduse eest ning asuda 1966. aasta Ford Thunderbirdiga teekonnale Mehhiko suunas, horisondil lõõmav päike ja lubadus vabadusest. Kas lugu nende jaoks hästi lõpeb, jätan filmil öelda, aga märgin, et see päädib tõeliselt meeldejääva stseeniga, mida läbi aastate järjepidevalt imiteeritud ja parodeeritud (näiteks komöödias "Wayne's World 2"). 1 Oscari ja kokku 6 nominatsiooni pälvinud "Thelma & Louise" on üks sensatsioonilisemaid 90ndate USA filme ning üks etemaid Ridley Scotti filme, aga ka üks nimetamisväärsemaid feministlikke filme, keskendudes ainult kahele naispeategelasele, kellest saavad sõltumatud relvastatud kriminaalid. Thelma abikaasa, Louise'i muusikust peika ja teised meestegelased on narratiivis kindlalt perifeersed.
Kordumatu lugu lahutamatute sõbrannade põgenemisretkest läbi kõrbekuuma Ameerika pärines Callie Khourilt, keda motiveeris Oscari vääriliseks osutunud stsenaariumi kirjutama tundmus, et naisi ei kujutata peavoolu filmides kuigi esinduslikult ega võimestavalt. Võimalik, et Khouri käsikiri oleks realiseerimata jäänudki, kui see poleks jõudnud Ridley Scottini, stiilitundliku lavastajani, kes oli selleks ajaks juba kuulsust kogunud fenomenaalsete ulmekatega "Blade Runner" ja "Alien" (kus kangelaseks samuti naine) ning võttis "Thelma & Louise'is" põnevat väljakutsena, sest selles loos märkas ta eelkõige huvitavalt kirjutatud tegelastüüpe. DVD kommentaaris ütleb ta nõnda: "I felt I needed to step off the perception of what I was as a director, because I was really becoming pigeonholed. I felt that I needed to do a film really more about people, a character-driven story." Sellegipoolest on "Thelma & Louise" visuaalselt silmapaistev road movie. Vähe on režissööre, kes suutnuks Khouri stsenaariumi Scottist elavamalt kinolinale tuua. Kaadrid majesteetlikest avaratest maastikest, mida peategelased trotsivad, on jalustrabavad. Uhkelt esiplaanile toodud Ameerika põlisloodus hingab ja hõõgub nende ümber, kui nad üha tolmusemaks muutuva Thunderbirdiga mööda lõputuid maanteid kulgevad. "Thelma & Louise'i" edu ei julgustanud paraku mõjukaid Hollywoodi stuudioid tootma rohkem naistekeskseid filme. Peaosatäitjad Susan Sarandon ja Geena Davis rääkisid tänavu Cannes'is, et olukord on hoopis halvemaks muutunud. Sarandon kostis järgmist: "After Thelma and Louise, they predicted there would be so many films starring women. But it didn't happen." Võib-olla asi selles, et "Thelma & Louise" oli esimesi road moviesid, mida nägin (koos "Dirty Mary Crazy Larryga"), aga minu silmis tegemist perfektse filmiga. Isegi soundtrack on võrratu.

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E18 — "Fearful Symmetry"

Hooaeg 2, osa 18: "Fearful Symmetry"
★★★★★★★★★★

Pärast kahte haaravalt kompleksset ning kaalukat episoodi, "Colonyt" ja "End Game'i", kostitatakse "The X-Filesi" fänne kentsaka monster of the week looga, mis keerleb... nähtamatu elevandi ümber. Imestasin hoobilt, et keegi niisugust ideed mõistlikuks pidas ning idee ka realiseerida otsustati, aga peagi jõudsin järeldusele, et episood toodeti eesmärgiga kõnelda loomaõiguste teemal. "Fearful Symmetrys" sõidavad Mulder ja Scully Idahosse Fairfieldi-nimelisse väikelinna, kus loomaaiast vehkat teinud elevant keset ööd tänaval hävitustöö korraldas nagu raevukas tuulispask. Pirakat elevanti, kelle teekond lõppes maanteel, kus loom kokku varises ja suri, ei näinud aga keegi, kui ta läbi linna põrutas ja isegi ühe teetöölise laiaks litsus. Juhtumit uurides jõuavad FBI agendid elevandi Ganesha koduks olnud loomaaeda ning saavad aimu, et asutusele avaldab survet Wild Again Organization, mille liikmed leiavad, et loomade kinnihoidmisel saavad ainult traagilised tagajärjed olla. Aktivistid on kindlad, et barbarlik loomatalitaja Ed Meecham piinab Fairfieldi loomaia asukaid, ilma et juhatajal sellest aimugi oleks. Miks elevant vabadusse pääses, mis loomaiaas täpselt toimub ja kuidas pirakas põgenenud loom nähtamatu sai olla, agentidel välja selgitada tulebki.

Ma ei pane pahaks, et terve osa keskendub loomade vangistusele, aga "Fearful Symmetry" lugu on mage ja sassis ega jõua hoolimata paljulubavast pinevast algusest suurt kuskile. Uurimine võtab eriti kummalised mõõtmed, kui Mulderil tekib teooria, et tulnukad tegelevad salaja loomade rasestamisega ning proovib küsitleda gorilla Sophiet, kellega loomaaia juhataja viipekeeles suhelda saab. Umbes sel hetkel tundsin tahtmist minagi loomaaiast sääred teha nagu elevant Ganesha ja järgmise osa kallale asuda. Episoodi puhul jääb mäletama vaid ehtsaid loomi ning lõbusalt verist stseeni, kus Scully aitab elevanti lahata, kostes enne korjuse sisse ronimist Mulderile: "This isn't exactly in my job description." Arvestades, kui julgelt sarja tegijad absurdsevõitu ideedega eksperimenteerisid, on niisugused juhuslikud äpardumised mõistetavad. Oleks naiivne eeldada, et iga eraldiseisev monster of the week episood on sama kõrgetasemeline kui "The Host" või "Squeeze".

kolmapäev, 27. juuli 2016

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E17 — "End Game"

Hooaeg 2, osa 17: "End Game"
★★★★★★★★★★

Cliffhangeriga lõppenud "Colonyle" järgneb hulga distsiplineeritum ja dramaatilisem "End Game", kus alien bounty hunteril õnnestub kätte saada Mulderi ootamatult välja ilmunud õde Samantha. Olles naise pärast hämmastavat taaskohtumist jälle traagiliselt kaotanud, vaevab Mulderit suurem kurbus kui kunagi varem, sest suutmata õde kaitsta, vedas ta alt ema ja isa, aga ka iseennast. Peategelaste perekonnasuhted on senimaani harva esiplaanil olnud, nii et episoodid, mis toovad mängu emma-kumma lähimad sugulased, mõjuvad omapärastena. Kuigi Mulder on kadunud õest jahunud sarja algusest saati, ei ärata täisealise Samantha nägemine "Colonys" isegi sama palju põnevust kui näiteks Mulderi tutvumine Scully müstikust õega episoodis "One Breath". Ei pea olema geenius aimamaks, et tegemist pole reaalse Samanthaga, ükskõik kui palju Mulder seda uskuda tahaks, ja "End Game'is" saabki mees oma ehmatuseks tõestust, et teda tõmmati haneks. Pinge jõuab haripunkti, kui Mulder põrutab õige Samantha otsinguil iseseisvalt Alaskale, kus tulnukast pearahakütt varjab end jää alla mattunud kaaperdatud allveelaevas USS Allegiance. Visuaalselt on "End Game'i" lõpposa, kus Mulder tühja, pimeda ja jäise Allegiance'i klaustrofoobses sisemuses ringi kondab, tõesti fantastiline — arktilised tegevuskohad töötavad selles sarjas suurepäraselt. Kirsiks tordil on intiimne imekauni dialoogiga täidetud epiloog, kus leiab aset põgus vestlus Scully ja napilt eluga pääsenud Mulderi vahel, kelle jaoks see seiklus oli üheks tõsisemaks proovikiviks. "Colony" ja "End Game" moodustavad koos ühe radikaalsema ja heavyma loo seni, tekitades samal ajal mitmeid uusi küsimusi. Nüüdseks on tunda, et sari on kindla suuna leidnud ja kavatseb seda julgelt järgida.

Suur "Salatoimikute" maraton: S02E16 — "Colony"

Hooaeg 2, osa 16: "Colony"
★★★★★★★★★★

Pärast mitut monster of the week episoodi, nende seas meeldejäävad "Irresistible" ning "Die Hand Die Verletzt", pööratakse tähelepanu taas tulnukatele. "Colony" on sarja sisulise edenemise mõttes oluline episood, tutvustades näiteks maaväliseid pearahakütte (alien bounty hunter), kes suudavad kuju muuta à la Mystique "X-Menist" ja inimeste seas märkamatult ringi liikuda. Kuna antud osas tegutsev pearahakütt on tugev, napisõnaline ja tundetu tapamasin, meenutab ta kangesti "The Terminatori" peategelast, ja tõtt-öelda pole ma praeguse seisuga kindel, kas sellise pisut tobeda karakteri lisandumine "The X-Filesi" niigi avarasse mõistatuslikku maailma sarja väärtust oluliselt tõstab. Idee pärines peaosatäitja David Duchovnylt, kes lõi "Colony" stoori Chris Carteriga kahasse. Sarja hilisematel aastatel kirjutas Duchovny mõne osa stsenaariumi ning proovis isegi lavastamises kätt, nagu ka Gillian Anderson. 2. hooaja mythology episoodid on veendunult Mulderi-kesksed ning "Colony" pole erand, sest episoodi teises pooles külastab mees enda perekonda ning kohtub ootamatult välja ilmunud õega, kelle kunagine seletamatu haihtumine Mulderist Mulderi tegigi. Vaatamata olulistele uutele paljastustele, mida (järgmises episoodis jätkuvas) loos tehakse, mõjub "Colony" kuidagi ebamugavalt ja segaselt, olles närviliselt lavastatud ning peadpööritavalt sisutihe. Kloonid, roheline löga, vaese mehe Terminaator, Mulderi õde, uhh! Et pearahakütt ühel hetkel Mulderi või Scully kuju võtab, oli mu jaoks täielik no-brainer, nii et osa lõpp, kus Scully räägib telefoni teel Mulderiga ning Mulder just sel hetkel tuppa marsib, ei mõjunud just kuigi šokeerivalt. Aga stseen, kus Mulder räägib koju naasnud õega, kes saanud täisealiseks, on väga hästi tehtud — mornivõitu ja paatoseta.

esmaspäev, 25. juuli 2016

"Equals" (2015)

Harva kohtab sama halvavalt tegevusvaeseid ja monotoonseid mängufilme kui "Equals", romantiline ulmedraama värvitust tulevikumaailmast, kus inimesed on täielikult vabad igasugustest emotsioonidest, nii headest kui halbadest. Kui režissöör Drake Doremuse eelmine film "Breathe In" oli nõrgestavalt hell ja lüüriline väike perekonnadraama, mis vääris kõvasti rohkem tähelepanu kui talle osaks sai, siis Doremuse kahvatu katsetus ulmežanris mõjub lihtsalt väsitavalt, tundudes pikem kui terve "Pirates of the Caribbeani" seeria ning rääkides keelatud armastusest loo, milles pole kübetki originaalsust. "Equalsisse" kätketud ideed on juba läbi käinud lugematutest kirjandus- ja filmiteostest, nende seas maailmakuulsad romaanid "1984" ja "The Giver" või kultuslik ulmemärul "Equilibrium". Kuna Doremus on väga stiilitundlik kineast, äratab "Equals" esteetilises mõttes esialgu huvi, ent loo kulgedes muutub filmi kliiniliselt valge steriilne keskkond vaikselt eemaletõukavaks, viies mõtted seemnevedelikule või mähkmetele. Viimane ulmekas, kus nii palju valget värvi nägin, oli vist "Oblivion", kus stoiline Tom Cruise kosmoses tuumapohmelli põdes ja mingite pinisevate hõljuvate kerade eest põgenes.

Kui "Equalsi" puhul midagi õnnestunuks saab pidada, on selleks Kristen Stewarti torkamine naispeaossa — vaevalt sobinuks keegi ideaalsemalt astuma üles unises draamas tundetutest inimestest kui see osavõtmatu näoga preili, kes näeb alati välja, nagu oleks just koomast ärganud. Lõpuks ometi sattus ta filmi, mis läbinisti sama tuim kui ta ise! Üldiselt olen temasuguste mannekeenide suhtes järeleandlik, kuid patoloogiliselt jäine Stewart häirib mind paratamatult. Kahe eespool kirjeldatud maailmas elava inimese salajasest armumisest ning sellega kaasnevatest tagajärgedest jutustav "Equals" on ennekõike sobilik teismelistele, kes lähiaastate jooksul sisse ahminud "Divergenti" ja "The Hunger Gamesi" jagusid ning otsusele jõudnud, et aeg on küps panna ennast proovile filmiga, mis teostuselt kunstipärane, aga siiski hoomatava süžeega. Ei hakka samas salgama, et "Equalsis" kui armastuse kontrollimatust jõust rääkivas filmis leidub põgusaid võimsalt erootilisi hetki ja seda suuresti tänu fantastilisele helikujundusele — paaris stseenis, kus peategelased Nia ja Silas füüsilises kontaktis on, kuuleb teravalt iga iharat hingetõmmet ja see mõjub suisa hüpnootiliselt. Ja muusika kütkestab, olgugi et jätab vahepeal mulje, nagu zombi oleks klaveri taha lastud. Taipasin igatahes ruttu, et mulle meeldib filmi rohkem kuulata kui vaadata, aga võib-olla asi selles, et olin eelnevalt kuulanud Lou Reedi "Metal Machine Musicut", kurikuulsat 70ndate albumit, mis koosneb täies ulatuses kõige brutaalsemast mürast, mida võimalik lindile panna. Kunstilisest peensusest hoolimata ei suuda "Equals" kõnetada. See on teostuselt delikaatne, aga süžeeliselt vaimuvaene ja lausa ehmatavalt elutu ulmekas, mis umbes sama huvitav kui koduvideo magavast beebist.