Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 13. september 2013

"3096 Days" (2013)

Möödunud aastal sattusin lugema huvitavat memuaari "A Stolen Life", mille autor Jaycee Dugard oli 1991. aastal teel koolist koju, kui korraga rööviti. Tollal kõigest üheteistaastane tüdruk veetis järgmised 18 aastat vangistuses, saades nende jooksul röövijaga vastu tahtmist mitu last. Kui ta viimaks juhuse tahtel leiti (ehk siis mõne aasta eest), oli ta minetanud mälestused lapsepõlvest, vangistajasse veidralt kiindunud ning jätnud kasutamata ka suurema osa aja jooksul tekkinud võimalustest põgeneda.

See lugu tundub liiga veider, et tõsi olla, ent sedasorti asju juhtub hoopis sagedamini, kui arvata oskaks - midagi väga sarnast elas läbi ka Austria tüdruk nimega Natascha Kampusch, kelle loost tegid sakslased nüüd filmi "3096 Days" ("3096 Tage"). Kui Dugardi röövija pakkus talle lõpuks vägagi soodsaid elutingimusi (muretsedes talle ühel hetkel kasutamiseks suisa arvuti), siis Kampuschil paraku nii "hästi" ei läinud. Viimane oli põhimõtteliselt kuni pääsemiseni vaimse terroriseerimise, alanduste ning mõistagi ka vägistamise ohver ja kahtlemata igavikuna tundunud aastad möödusid pisikeses kongi meenutavas hämaras toas, kus tüdruk omandas aina enam skeleti välimuse, seltsiks vaid raamatud ja hiljem ka raadio. Kuna tegu on (õnneks) Euroopa linateosega, ei heitu see ka šokeerivamaid olukordi realistlikult kujutamast, kusjuures nende morbiidne olemus viib mõtted korduvalt holokaustile ja selle ohvritele. Hea, kuna vähemalt filmide puhul on tõestisündinud lugu kompromissituse õigustatuim vorm. Aus ja tõsine draama, mille puhul on õudsaim mitte situatsioon ise, vaid oskamatus ja suutmatus sellest pääseda. Kas Stockholmi sündroomist on midagi kummalisemat?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar