Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 8. september 2013

"Adore" (2013)

Pärast suvekuude suurejoonelisi kassafilme asub meel lausa mehaaniliselt otsima vaiksemaid linalugusid, millega end "Pacific Rim'i"-suguste lammutamiste järel maha jahutada. Doris Lessingi lühiromaanil põhinev suhtedraama "Adore", mis Sundance'i filmifestivalil pealkirja "Two Mothers" kandis ja praeguse seisuga veel meiegi väiksemates kinosaalides jookseb, paistis selleks üsnagi sobilik olema. Linnuke siristab, et Sundance'il võeti seda tõsiste motiividega armastusfilmi (või peaksin ma ütlema cougarifilmi?) pigem komöödiana vastu ja ausalt öeldes ei pane see sugugi kulmu kortsutama, kuna iseäraliku süžee kentsakus - jämedalt öelduna totrus - on filmi üks esiletükkivamatest omadustest. Loo põhiliseks vundamendiks näib olevat ainult selle nelja tegelase suhteliselt liberaalne ühine elukorraldus, mille täpsemaid tagamaid väga seletama ei vaevutagi.

Samas ei maksa süžee suhtes ka ülemäära vaenulik olla, kuna vähemalt on see vastutav filmi unikaalsuse ja vaheldusrikkuse eest. Söandaks väita, et kui vaadelda "Adore'i" vaid suhtefilmi tasandil, leidub selle loo trajektooril isegi üpris huvitavaid üksikuid punkte; lihtsalt terve komplekt paneb kuidagi vägisi silmi pööritama. Filmi algus jättis paratamatult mulje, nagu poleks tegu enama kui võimalikult sensuaalsel sagedusel pulseeriva pseudo-erootikafilmiga, hiljem leidsin end aga soovimast, et ta just seda olnud olekski.

Kusjuures moraalijüngreid köhima paneval temaatikal pole ju üldiselt väga vigagi ja võimaldanuks filmil veelgi provokatiivsemaid ja äkilisemaid samme võtta - kahju, et selles kujutatud intriigid niivõrd nürilt mõjuvad ja see väga ruttu nende kammitsaisse satub. Pisut seedimatu ning jäik linalooke ja mitte heas mõttes. Näitlejaskonna kohta samas etteheiteid ei ole, kuid miski ütleb mulle, et iharate päikesemaa-emmede väljaetendamine ei ole ka just harukordne väljakutse. Naomi Watts oli talle teenitult Oscari nominatsiooni toonud katastroofi-melodraamas "Lo imposible" muidugi oluliselt südikam ja meeldejäävam. On tal viimasel ajal vast palju liiva varvaste vahel olnud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar