Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 17. september 2013

"After Earth" (2013)

Kord erakordset andekust ning taipu üles näidanud M. Night Shyamalani karjäär on juba tükk aega kriitilises seisus, sest natuke vähem kui kümme aastat tagasi said selle lõputwiste soosiva hindu steroidid lihtsalt otsa. Järgnenud mädarõigaste seeriaga on ta oma maine potist nii suure mühinaga alla lasknud, et kinopublikud olla naermagi hakanud, kui filmi "Devil" traileris Shyamalani nime nägid (ta oli antud filmi puhul produtsendi rollis). Ravimatu optimistina hellitasin ennatlikult lootust, et võib-olla õnnestub tal kogupere-ulmeseiklusega "After Earth" end natukenegi lunastada, aga kus sa sellega... Tegelikult ei tasu filmi lugematutes puudustes süüdistada ainuisikuliselt Shyamalani, kelle jaoks polnud "After Earth" midagi enamat kui palgatöö - tegu on ennekõike Will Smithi majandatud projektiga.

Viimane mõtles välja loo, mängib filmis ka ise ning nägi selles suurepärast võimalust puhuda tuult tiibadesse teismeikka jõudnud pojale, kes on juba Hollywoodis päkad märjaks teinud ja kellesse Smith näib suhtuvat kui enda tulevasse troonipärijasse. Tõsi, Shyamalan kirjutas ettesöödetud loo alusel küll stsenaariumi ja oli ka filmi lavastajaks, kuid üldine idee kuulub niiehknaa umbes sellisesse ulmeraamatusse, mida võib leida mõne tax-free kaupluse sopakariiulist - miski ütleb mulle, et head nahka poleks asjast kuidagi saanud. Vähese ambitsioonikuse tõttu ei paku "After Earth" teistele tänavustele ulmefilmidele kindlasti konkurentsi.

Need, kes on harjunud nägema Will Smithi tulnukatele vastu tatti andmas ja ninatarka mängimas, ei leia üheplaanilisest "After Earthist" midagi meelepärast: tema roll seisneb elamiskõlbmatuks muutunud Maal hädamaandumise teinud kosmoselaeva vrakis passimises, jalad murtud nagu oksad, ning haukuval toonil pojale käskluste jagamises, end samal ajal valuvaigistitest pilve tõmmates ja arvutijulladega mängides. Samal ajal püüab kadetist võsuke läbida umbes saja kilomeetri pikkust distantsi, jõudmaks kosmoselaeva sabaosani, mis õnnetuse käigus küljest murdus ning mille kaudu on võimalik saata välja hädasignaal.

Ühesõnaga on filmi nüri tegevustik üles ehitatud punktist A punkti B jõudmisele. Dramaatilistel kaalutlustel on filmile püütud vürtsi lisada üksikute sentimentaalsete stseenidega, meelt üritatakse see-eest lahutada Maa eluohtlikuks muutunud faunaga (mille loomiseks on abiks võetud konarlikud digitaalefektid). Jaden Smith ei pärinud paraku isa karismat, mistõttu pole ta põõsasteskössitamisi või kaljudelturnimisi ka teab mis vahva jälgida, ja lakkamatu uimaste või nutuste ilmete tegemine ei aita kuigi palju kaasa.

Ehk oleks sellele mudilasseiklusele positiivselt mõjunud, kui isa ja poeg tegutsenuks teineteist lakkamatult toetavate partneritena, sest vaadata robotlikku Will Smithi väikest kökatsit verbaalselt dresseerimas ei ole minu arusaam heast meelelahutusest. Kõigele lisaks puudub "After Earthil" rahuldustpakkuv kliimaks ("möh, ongi kõik?") ning selles leidub küll üksikuid põnevaid ideesid (ursadeks nimetatavad pimedad kiskjad, kes haistavad feromoone, mida inimesed hirmu tundes eritavad), ent needki jäävad õnnetult alakasutatuks. Roppu moodi nüri lärakas, pooleteise tunni pikkuseks venitatud "Avatari" või "King Kongi" stseen, millele hoogu anda püüdva duo veresidemed ei osutu eriliseks väärtuseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar