Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 19. september 2013

"An Officer and a Gentleman" (1982) / "Autumn Sonata" (1978) / "Hallam Foe" (2007)

"AN OFFICER AND A GENTLEMAN" (1982)

Paljude jaoks seostub nimi Richard Gere muidugi selle rikkuriga, kes noore lõbutüdruku oma alluvale kuuluva Lotuse peale võttis ning hiljem ärikohtumiste jaoks kaaslaseks palkas, kuid oma parimad filmid tegi silmapaistvalt sarmikas Gere tegelikult kaheksakümnendate alguses, Taylor Hackfordi kahe Oscariga pärjatud melodraama nende seas. Filmis kehastab ta kentsaka nimega tuisupäist noormeest, kel pole õnnestunud elus sobivat suunda leida. Nõnda otsustab ta liituda mereväega, et saada piloodiks, leiab õppuste ajal armastuse ning saab kõige tipuks teada, mida ta õieti väärt on. Film on veidi oma aja lõugade vahele jäänud (korra silmab Pat Benatari 1980. aasta hitt-LP'd "Crimes of Passion" ja lõputiitrijooksu saadab kuulus vana armastuslaul Up Where We Belong) ega avalda nüüd pooltki nii palju muljet kui tollal. See-eest mängib Gere mitmekülgset ja kontrastset tegelast, kes on kord vankumatu ning siis jälle äärmiselt õrn, meisterliku peenusega. Särada saavad ka kõrvalosatäitjad. Töötab nii intrigeeriva character piece'ina kui läägusele kalduva romantikafilmina.

"AUTUMN SONATA" ("Höstsonaten", 1978)

Mu esimene värviline Bergman...! Ja oli see vast värviline! Ainult pildilises mõttes muidugi, sest kodu, mille kutsuvates tubades minimalistliku filmi tegevus aset leiab, on küll täidetud erkpunaste ja -kollaste lillede ning küünaldega, kuid selles viibiva ema ja tütre narmendavat suhet läbivad jäiselt hallid toonid. Nad on teineteisest võõrandunud ja lausumata on jäänud palju, mis alati hingel olnud, kuid igavesti see nii jääda ei saa. Ingmar Bergman teeb tõsiseid filme ja "Autumn Sonata" pole erand: operaator Sven Nykvisti kaamera teeb heitlikke hingetõmbeid, tegelaste kõnelused muutuvad aina kaustilisemaks ning nende pisaraist niiskeist silmist peegeldub vaheldumisi ängi ja kurbust. Igaühel meist on elus olnud tülisid, mis kestavad oma intensiivsuses hommikutundideni, ja me kõik oleme nende käigus öelnud asju, mida me ei päriselt ei mõtle - "Autumn Sonata" toores ausus peitub selles, et nemad mõtlevad. Eelmainitud ema ja tütre rolle täitvad Ingrid Bergman (sugulus režissööriga puudub) ja Liv Ullmann on filmis viimase peal.

"HALLAM FOE" (2007)

Ühe viimaste aastate alahinnatuima armastusdraama "Perfect Sense" lavastaja David Mackenzie varasem teos on midagi sellist, mille kohta kohalik vigurvändast staarblogija Trash ütleks ilmselt "lustakas pervofilm". Ka poster ja IMDb lühikokkuvõte sisust võivad jätta mulje kui millestki süütult quirkyst, ent tegu on siiski kohati päris süngeid noote mängiva šoti rom-draamaga, mille nimitegelaseks Edinburgh'i katuseid mööda käiv oidipuslik vaimuhaige. Üldiselt jääb "Hallam Foe" surnud tsooni, kus siputab suurem osa sellesugustest: ei kipu kuidagi kurvastama ega sära ka südamlikkusega, ehkki siin-seal isegi leidub momente, kus film suudab üles näidata erilist terasust või päris korralikult muhelemagi panna. Ühtlasi aitab muidu mornile filmile kerglaslikkust lisada rohke indiemuusika. Šotimaa pealinna elama põgenenud vuajeristi seiklused minu heakskiitu siiski ei teeni. Mis teha - nooruk, kes pakuks igale kirglikule psühhoanalüütikule üle mõistuse palju põnevust, ja briti pulgakommi-romm ei passi kokku. Päris kõrvetav kokteil lausa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar