Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 14. september 2013

"Blackfish" (2013)

1983. aasta lõpus püüti Islandi idaranniku ääres kinni mõõkvaal, kes sai nimeks Tilikum ja kellest sai üks elanikke Kanadas Victorias asunud, SeaWorldile kuulunud Sealand of the Pacificu merepargis. Esimestel sealveedetud aastatel koges loom korduvalt temaga koos ujuvate vaalade poolseid rünnakuid, mis päädisid sageli veriselt, ja veetis suure osa ajast mooduliks nimetatavas kitsas "ulpivas teraskarbis", mida ühes sihiliku näljutamisega orkade väljaõpetamiseks rakendati. 1991 leidis Sealandis aset surmajuhtum: hukkus noor vaalatreener, kes kukkus vette ja tariti Tilikumi ja kahe tema kaaslaseks olnud tiine emase vaala poolt kordamööda ringi, kuni abitu tüdruk uppus. Viljakuse poolest äärmiselt väärtuslik Tilikum toimetati Orlandos asuvasse SeaWorldi, kuid see ei jäänud viimaseks temaga seotud surmaga lõppenud intsidendiks...

Gabriela Cowperthwaite'i dokumentaalfilm "Blackfish" jutustab Tilikumi vere järele lõhnava loo ning pärib, kas SeaWorldi töötajatele potentsiaalselt ohtlikke ja äärmiselt intelligentseid, tuhandeid kilosid kaaluvaid orkasid tuleks meelelahutuse eesmärgil kinni hoida. Ühtlasi tuuakse päevavalgele, milliseid meetodeid kasutatakse nende väljaõpetamiseks ja taltsashoidmiseks ning näidatakse, mil moel SeaWorld enda imemaailma reklaamib ja kuidas kett käsitleb (kohtus) juhtumeid, kus mõõkvaal on inimesele füüsiliselt viga teinud või ta lausa tapnud. Juhtumeid, mida esineb sagedamini kui arvata oskaks, sest mõõkvaalade käitumine on sageli ettearvamatu ning mitte täielikult mõistetav. Tilikumi kolmas ja hetkeseisuga viimane ohver oli 40-aastane vaalatreener, kes looma süü läbi 2010. aastal hukkus. Cowperthwaite hakkas filmi tegema, kuna väga alatult tõi SeaWorld juhtunu põhjuseks naise pika patsi, väites, et Tilikum pidas seda ekslikult leluks või kalaks. Ometi on enam kui piisavalt alust arvata, et treeneri juuksed ei mänginud juhtunus absoluutselt mingit rolli. SeaWorld ise keeldus filmi jaoks kommentaare andmast, küll aga leidub selles endiste töötajatega hulgaliselt intervjuusid, samuti ka videomaterjale orkade rünnakutest. Mõlemad annavad alust uskuda, et selliste loomade koht ei ole merepargis, ja vahet pole, kas loomakaitse on vaatajale oluline teema või mitte - film haarab ja mõjub. Hetkel on meistersigija Tilikumi elukohaks jätkuvalt Orlando SeaWorld, kus kolm inimelu võtnud imetaja praegugi inimeste tuju tõstab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar