Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 13. september 2013

"Blue Jasmine" (2013)

Kõrge vanus pole Woody Alleni töötempole pidurdavat mõju avaldanud - jätkab ta oma aastakümneid kasutatud trükimasinale valu andmist ning teeb endiselt vähemalt ühe filmi aastas, olles seejuures kindlaks jäänud ergonoomilisusele. Ka hiilgeajad pole tal veel otseselt selja taga, sest paari aasta tagune fantaasialennuline romantikalinna-ahvatlus "Midnight in Paris" osutus vaat et Alleni tulusaimaks filmiks. Hädiselt selle sabas sörkinud "To Rome with Love" ei ulatunud küll kaugeltki Pariisi-muinasjutu kõrgusteni, ent oli vähemalt peen demonstratsioon, et isegi ta keskpärasemad ponnistused on nüüdisajal pakutavat arvestades suhteliselt nauditavad. Ehkki jõudsin dialoogilembesusele vaatamata Woody-rongi peale üpris hilja, olen viimaste aastate jooksul ta massiivsest filmograafiast üht-teist vaatamiseks välja noppinud ning võin julgelt väita, et eelistan ta tõsisemaid filme.

Nõnda pole midagi imestada, et viimaks Ühendriikidesse naasnud Woody uus karakteridraama "Blue Jasmine" mulle ka väga huvi pakkus. Kuna näiteks Alleni enda mängitud tegelased kipuvad enamasti olema ühe ja sama puu otsast kukkunud ning üksteisest suisa eristamatud õblukesed mehikesed, kipub pahatihti unustama, kuivõrd haaravaid ja mitmekülgseid naistegelasi ta kirjutada oskab. Jääb vaid üle valida rolli õige näitlejatar, et tekiks täiuslik kooslus (nagu "Mighty Aphrodite'i" puhul, mille eest Mira Sorvino võitis veidi üllatavalt Oscari), ja taevas ongi puudutatud. Jõuamegi selleni, mis teeb "Blue Jasmine'ist" suurepärase ja mitte lihtsalt hea filmi: Cate Blanchett.

Tema mängitud Jasmine on keskealine naine, kes veetis elu parimad aastad ropprikka abikaasa kulul elades ning seltskonnadaamiks olemise rõõme nautides. Korraga jäi see mesine belle kõigest ilma, sattus finantsilisse kriisi ja sai kõige tipuks närvivapustuse, mis ühes järgnenud teraapia ning ravimikuuridega jättis järele draakonlike varjunditega närvipuntrast inimvare, kelle püüdlustele taas jalule saada film keskendubki. Filmiasjatundja Leonard Maltin käis hiljutises Alleni-teemalises dokfilmis välja usutava teooria, et iga endast lugu pidava näitleja kihk Alleniga töötada on niivõrd suur, et vähem kui maksimumi andmine ei tule kõne allagi, ja antud filmis on Blanchett oma absoluutse maksimumi juures - tema vaidlustamatu anne, vakantsed hallikad silmad ja kergelt linnulikud näojooned on täielikult rolli teenistuses ja teevad filmi üle mõistuse nauditavaks. Meeliülendav on näha, kuidas talent ja ilu moodustavad täiusliku tormi, mis murrab muretult maha iga võimaliku müüri filmisisese maailma ja vaataja vahel. Tundsin vaatamise ajal korduvalt, et mu aju on lühises, sest korraga oli kihk jälgida erakordselt ilmekat Blanchetti ja head tõlget lugeda. Praeguse seisuga üks selle aasta tähelepanuväärsemaid filme. Kohati tundub, et seegi on tagasihoidlikult öeldud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar