Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 7. september 2013

Bob Dylan - "Another Self Portrait" (2013)

Enam kui 50-aastase karjääri jooksul on Bob Dylan suutnud kuulajaskonda mitte ainult järjepidevalt positiivselt üllatada, vaid ka kohutada. Nimelt ilmus 1970. aasta suvel kahel vinüülplaadil album "Self Portrait", mis pealkirjale ja kaanepildiks olevale kohmakalt maalitud autoportreele justkui vägisi vastu rääkides ei sisaldanud üldse värsket originaalmaterjali - ainult üldsusele võõraste folklaulude ja teiste artistide lugude covereid (sh. käpardlikuvõitu esitus Simon & Garfunkeli The Boxerist) ning Dylani enda laulude mittemidagiütlevaid live-versioone. Rääkimata sellest, et albumi esimeses laulus Dylani enda häält (mis tol perioodil oli lausa võõrastavalt mesine ja pehme) ei kuulegi. Muusikakriitik Greil Marcus alustas Rolling Stone'i ajakirjas tollal ilmunud arvustust kurikuulsate sõnadega "What is this shit?" ja vähenõudlikemateski tekitas näiliselt ükskõiksusega kokku visatud album lihtsalt nõutust; suisa furoori.

Mitte, et album oleks olnud kuulamatult halb - see lihtsalt polnud, mida inimesed temast ootasid. Nagu nad poleks selleks ajaks juba ära õppinud, et Dylani näol pole tegemist muusikuga, kes oleks isegi palavaimate austajate suurimate soovide teenistuses. Aastakümnete jooksul pole "Self Portrait'i" kui muusikalise töö reputatsioon just väga palju paranenud, ent selgeks on saanud, et tegu oli ei millegi enama kui sihiliku katsega panna kuulajaid mõistma, et kõik, mida ta väljutab, ei olegi kuld, ning raputada kaelast ära kinnisideelisi inimesi, kes nimetasid teda '60ndatel järjepidevalt "põlvkonna häälekandjaks". Järgnevatel aasta(kümne)tel on Dylan ise korduvalt väitnud, et teadis albumi koostamisel, kui vähemuljetavaldav selle sisu tegelikult on. Suuresti juhuse tahtel kõigest neli kuud hiljem välja tulnud ekstsentriline, aga joovastusest pakatav kevadhetkealbum "New Morning" sisaldas jällegi vaid uut originaalmaterjali (nende seas If Not for You, millest sai järgneval aastal suur hitt Olivia Newton-Johni jaoks), tõendades, et "Self Portrait'i" kentsaka iseloomu põhjuseks polnud võimalik loominguline kriis.

Kuna Dylani seltsis viibinud ja temaga töötanud helitehnikutele varakult selgeks sai, et kõike stuudios toimuvat tasub lindistada (sest on küllaga inimesi, kes vähimagi äraviskamisele määratud kõrvalise juhulaulu kuulmise peale ekstaasi satuvad), leidub ka nn. "kaotatud aastatest" (1969-1971) hulgaliselt sädelevaid palukesi, millest märkimisväärne osa peitis end kaua Columbia varakambrites. Sony on need kenasti pakendatult ja üpris soolase hinnaga nüüd välja lasknud - värske lisana The Bootleg Series'i, mille eesmärgiks on ametlikult väljastada Dylani laulude kvaliteetseid alternatiivversioone, demosid ning kontsertsalvestisi.

"Another Self Portrait'i" deluxe-versioonil on 4 plaadile ära jagatud "Self Portrait'i" remastered versioon, tunniajane Isle of Wighti kontsert 1969. aastast (mis varasemalt oli saadaval vaid parimal juhul keskpärase kvaliteediga bootlegina), neljalt tolle ajajärgu albumilt välja jäänud laule ja paljude neil ilmunute alternatiivversioone. Kogumiku liner note'ide autoriks on muuseas Greil Marcus isiklikult, kellele - nagu teistele fännidele ja dylanoloogidele - andis rikkalik väljalase suurepärase võimaluse "Self Portrait'ile" uus hinnang anda. Kokku on sellel tunde muusikat. Ühtlasi on kahtlemata tegemist ühe toitvaima Dylani-keskse väljalaskega, kuna see annab neile kummastavale pereinimese-aastatele (1969-1971 möödusid Dylani jaoks Woodstockis, kus mees kasvatas abikaasa Saraga saadud lapsi) jahmatavalt palju täiendavat tekstuuri ja uut sügavust; sealjuures lugude suhteliselt juhuslik järjestus esimesel kahel plaadil ei ole probleemiks.

Tähelepanuväärseimate numbrite seas on näiteks "Self Portrait'ilt" välja jäänud This Evening So Soon ja Pretty Saro (dekaade Columbia salajases omanduses olnud ja mitte kunagi ringluses olnud salvestised), mis tõestavad kõigele lisaks, et Dylani näol pole tegemist sugugi nii ebaadekvaatse vokalistiga kui kiputakse ennatlikult arvama. Ja korraga on niivõrd palju kirutud "Self Portrait" saanud uue õhkava elu ning vähemalt Dylani fännide seas ka menu - rääkimata "New Morning'u" salvestussessioonide meeliülendavast pärandist ja nakkavast Isle of Wighti kontserdist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar