Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 18. september 2013

Clive Barker - "The Damnation Game"

Viimaste aastakümnete jooksul on väga lojaalset fännibaasi omav Clive Barker (kes on Stephen Kingi ja Dean Koontzi kõrval arvatavasti populaarseim nüüdisaegne õuduskirjanik) enda ampluaad nii palju laiendanud, et tema nimest on saanud omaette bränd. Peamiselt "Hellraiseri" poolest teatud Barker on lisaks filmide tegemisele ja romaanide kirjutamisele tegelenud illustreerimise ("Abarati" sari), teatri, maalimise, arvutimängude tootmise ja isegi dekoratiivsete mänguasjade disainimisega (McFarlane Toysi Tortured Soulsi seeria). Barkeri grotesksed lood on meediumist sõltumata stiili ning sisu poolest kergesti äratuntavad ja kuna tema perverssevõitu paralleelmaailmaid kujutavad õudusfilmid on minu jaoks alati põnevaid sädemeid pildunud, otsustasin tutvuda tema raamatutega, alustades kõige esimesest: "The Damnation Game". Valikut tehes lähtusin vahelduseks pigem kronoloogiast kui arvustutest, kuid näib, et 1985. aasta debüütromaan ongi üks tema tunnustatumaid. Kui praeguse seisuga on ta paberile pannud ka noorsoole sobivaid jutte, siis "The Damnation Game" on täpselt selline Barker, nagu õudusžanrisse kiindunud inimesed tema loomingu üldist imidžit tunnevad: lihalik, süngelt fantastiline ja sürreaalne. Goethe "Faustist" inspireeritud romaani keskmes on äsja vanglast vabanenud endine hasartmängusõltlane, kellele pakutakse võimalust saada salapärase Whiteheadi-nimelise rikkuri ihukaitsjaks. Loo kulgedes tõstavad pead aga süvenevalt ähvardavad üleloomulikud ohud ning selgub, et eraklik miljardär on Teise maailmasõja ajast olnud seotud erakordseid võimeid omava kujuga. Sealt tuleneb ka peamine sarnasus "Faustiga". Raamatu puhul kujunes mu jaoks põhiliseks üllatuseks Barkeri selge talent prosaistina - sõjaaegset varemetes Varssavit kirjeldav avapeatükk on vaat et üks hästikirjutatumaid ilukirjanduslikke tekste, mida üle pika aja lugema sattunud olen. Barkeri kirjeldused on väga ilmekad ja kujutlusvõimet toitvad. Sisuliselt ei osutunud "The Damnation Game" väga kummastavaks, kuna olen ta töödele omaste elementidega juba enam-vähem tuttav - nagu tema puhul kipub olema, vastutavad loo psühholoogia eest morbiidsed inimlihakesksed šokistseenid. Õnneks ei mõju need kordagi odavalt või õigustamatult obstsöönselt. Süžee areneb aeglaselt ja olulisi selgitusi serveeritakse alles lõpusirge eel - suuremas osas on tegu okultistlike varjunditega müsteeriumiga. Küll aga jäävad vähearendatuks tegelased, kelle tausta kohta palju ei õpi ja kes lihtsalt ei mõju individuaalsete isiksustena. Korduvalt tabasin end mõttelt, et lugu töötaks filminagi päris hästi, kuid paistab, et autor ei kipu kergekäeliselt oma kirjutisi Hollywoodile ekraniseerimiseks andma, vaid püsib oma palliplatsil ja mängib oma reeglite järgi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar