Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 22. september 2013

"Don Jon" (2013)

Alustuseks veidi põnevat statistikat: 9 noormeest 10st on enne täisealiseks saamist kokku puutunud pornoga; 43% kõigist internetti kasutavatest inimestest vaatavad regulaarselt pornograafilisi materjale; alaealiste seas on "seks" ja "porno" ühed enimsisestatumad sõnad otsingumootoritesse; 10% inimestest, kes vaatavad pornot, tunnistavad sellest sõltuvuses olemist. Nüüdisajal, mil selles tööstuses ulatub puhaskasum  miljarditesse ja pornograafia on muutunud niivõrd kergesti kättesaadavaks, et võiksin soovi korral jätta selle postituse kus seda ja teist ning kohe mõne vastava video lahti lüüa, on näitlejana tuntud Joseph Gordon-Levitt teinud väikese nutika dramedy mitte kõige intelligentsemast noorsandist, kes kuulubki eelmainitud kümne protsendi hulka.

"Don Jon" pole aga kõigest mõni lihtsameelne komöödia - stsenaristi ja režissöörina debüteerival Levittil on kaasaegse maailma kohta väga palju öelda. Filmi nimitegelane, keda kehastab Levitt ise, ei oma jaga midagi intiimsusest või tegelikust inimlähedusest, sest pornograafia, mida peab seksi kui füüsilise akti tõetruuks kujutuseks, on tekitanud temas äärmiselt nihestunud arusaama sellest, mida vahekord endast tegelikult kujutama peaks. Film adresseerib lisaks pornograafiale ka telereklaamide seksikesksust (näiteks pilgatakse üht totakat burgerireklaami Kate Uptoniga) ning moeajakirju, mis peaaegu märkamatult kujundavad noorte inimeste ettekujutusi "heast naisest", ja Hollywoodi romantilisi komöödiaid, millel justkui kombeks programmeerida naisi eeldama, et "õige mees" kujutab endast printsi, kellega koos päikeseloojangusse sõita. Samuti võib filmist leida kriitikat katoliikluse väärtuste kohta.

Ühesõnaga on Levitt traageldanud suurepäraselt ajastatud "Don Jon'i" terve hulga päevakajalisi ideesid, mille üle kindlasti mõelda tasuks. Jon ise on küll võrdlemisi ekstreemne juhtum, aga võib-olla ei oleks liialduslik väita, et ta käitumine ja mõtlemine annavad ähvardavaid signaale tulevaste põlvkondade kohta. Film ise ei leia korralikku tasakaalu draama ja komöödia vahel, kuid vähemalt demonstreerib Levitt suurepärast oskust kasutada iga stseeni kui võimalust tegelaste kohta täiendava informatsiooni andmiseks ja nende arendamiseks, tehes "Don Jon'ist" üpriski meeldiva vaatamise. Jutu lõpetuseks tasub linkida Gary Wilsoni huvitavat TED Talki The Great Porn Experiment, mis annab teaduslikku kinnitust sellele, mida film läbi huumoriprisma öelda püüab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar