Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 21. september 2013

Elton John - "The Diving Board" (2013)

Alles hiljuti meie isamaadki külastanud Elton John pole enam pooltki nii viljakas kui oma hiilgeaegadel, ent sellele vaatamata suunab ta iga mõne aasta tagant tähelepanu värske originaalmaterjali loomisele, võttes mõistagi appi kauaaegse koostööpartneri ja hea sõbra Bernie Taupini, kes hakkas Johnile laulusõnu kirjutama kuuekümnendate lõpus. Nüüd on duo maha saanud uhiuue albumiga, mil nimeks "The Diving Board" ja mis jõudis muusikapoodide riiulitele septembri keskel. Kuna Elton Johni kaasaegne looming on mulle paraku üsna võõras, ei ole mul võimalik tuua erilisi võrdlusi tema eelmiste väljalasetega, kuid selge on, et "The Diving Board'i" puhul võttis tihti ekstravagantsuse küüsi langev Elton nõuks jääda konservatiivseks, kasutades vähest instrumentatsiooni ning hoides fookuses vokaali ja kutsuvat klaverit. Nõnda pole imestada, et mõtted liiguvad koheselt ta karjääri olulisimale dekaadile, mil valmisid näiteks meeleolukad ja muhedad "Madman Across the Water" ja "Don't Shoot Me I'm Only the Piano Player".

Intelligentne ja praktiline valik Eltoni poolt, sest tema muusikasse kiindunuis tekitab "The Diving Board" kohe nostalgiat, tundudes ühtlasi oma loomingulises haardeulatuses kompleksne (sellesse on susatud ka paar instrumentaalset pala) ning puhas - küllap võib selle eest tänu avaldada laia kogemuspagasiga T-Bone Burnettile, kes oli produtsendiks ega jäänud plaadi kolme põhiinstrumendi (klaver, bass, trummid) majandamisel kuidagi hätta. Elavat meeleolu hoiavad standardsemad jalatatsutajad nagu Mexican Vacation (Kids in the Candlelight) ja Take This Dirty Water. Mis puutub meenutusisse: paistab see taas valdavat ka kaleidoskoopiliste laulusõnade autorit Taupinit, kes pole paberile kandnud mitte ainult unistavaid laule haavatuist ning eksinuist, vaid rännanud tõsieluliste paladega nagu The Ballad of Blind Tom ja Oscar Wilde Gets Out ka 19. sajandisse. Ja tunniajasele albumile paneb punkti metafooriline nimilaul, mille keskmes 16-aastane poiss, kes seisab ärevalt hüppelaual ega tea, kas pärast maandumist uppuda või ujuda - olgu siis juba vihjatud, et selles vanuses hakkas muusikamaailmas vaikselt tuntust koguma Elton, kes ei osanud tollal arvatagi, milline kuulsus teda ees ootab. Kuna Taupini sõnade maagiast ei saa üle ega ümber, siis siiagi jupike:
Yes, I see things
from the highest branch that looks directly in
through a hawk's eyes gliding silent on the wind;
and in every secret rendezvous where illicit lovers park,
I'll come away with something to keep you in my heart.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar