Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 28. september 2013

"Eyes Without a Face" (1960)

Billy Idoli 1984. aasta new wave hitt Eyes Without a Face, mille kummituslikus refräänis kuuleb taustal korduvalt prantsuskeelseid sõnu "Les yeux sans visage...", viitab just sellele samanimelisele 1960. aasta õudusfilmile, mida on ilmselt tabavaim nimetada maitseka kunstifilmi kuube kandvaks õõvahorroriks.

See on kõhedusttekitav Frankensteini-lugu nahasiirdamistele spetsialiseeruvast kirurgist Génessierist, kelle missiooniks on anda uus nägu õnnetuses kahjustada saanud tütrekesele, kes tema suures mõisas elab ning selle lugematutes ruumides üksildase printsessi kombel ringi uitab, ees tontlik lumivalge mask. Tema isa ei kasuta ülima eesmärgini jõudmiseks sugugi eetilisi võtteid, eemaldades näolappe kaitsetutelt kinnipüütud naistelt. Põhimõtteliselt on ta kinnisideeline kunstnik, kelle peamiseks loomevahendiks on skalpell, ja tema motiivid moodustavad soov taastada tütre kunagine ilu ning isekas vajadus nii keerulise operatsiooniga hakkama saada.

Režissöör Georges Franju väntas viiekümnendatel aktiivselt dokumentaalfilme - nende seas õõvastav tapamaja-horror "Blood of the Beasts" - ning selle käigus omandatud kogemused annavad tunda ka "Eyes Without a Face'is": arstitudengitele mõeldud õppefilme meenutab näiteks stseen, kus tütre (kelle keha on taas keeldunud võõrast kudet omaks võtmast) uue näolapi lagunemisprotsessi kirjeldamiseks kasutatakse meditsiinilisi termineid ja polaroidfotosid meenutavaid kaadreid.

Film ei klammerdu aga üheülbaliselt kirurgiliste koleduste külge, vaid haarab tantsupartneriks psühholoogia, kujutades ka vahakujule sarnaneva vagura tütarlapse vaimset murenemist (kuigi oma järjekindla isa kõrval jääb ta pigem vaikida eelistavaks varjuks, laborirotiks). "Eyes Without a Face" on täpne, kummaliselt kaunis, endiselt efektne ja ka inspireeriv - näiteks tegi Pedro Almodóvar alles hiljuti oma versiooni sellest loost.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar