Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 24. september 2013

"From Here to Eternity" (1953) / "Friday the 13th Part 2" (1981) / "Friday the 13th Part 3" (1982)

"From Here to Eternity" (1953)

James Jonesi samanimelisel mammutromaanil põhinev klassik on üks varaste viiekümnendate suurtest produktsioonidest, mis pärast kaheksa Oscari võitmist (kokku 13 nominatsiooni) ning tohutu menu osaliseks saamist on läinud filmiajalukku ühe silmapaistvaima romantilise sõjadraamana. Filmi puhul on arvatavasti tähelepanuväärseim majesteetlikult eksootiline Honolulu, mille soojade vihmasadude käes vappuvate palmide ning vastu randa pekslevate lainete mühina keskmes tegelased konutavad, tappes aega lõbutüdrukute, tubaka ja käraka seltsis ning oskamata aimata, et peatselt paiskab nad sõtta äkkrünnak Pearl Harborile; sündmus, mida kujutas teadupärast Michael Bay oma 2001. aasta multikas. "From Here to Eternity" on reserveeritud ja näitlejatekeskne, mis muudab veidi üllatavaks asjaolu, et kuldmehikeste jagamisel ei osutunud võitjaks ei Burt Lancaster ega Montgomery Clift, kes mõlemad kandideerisid pisut iseäralikul kombel meespeaosa kategoorias. Osatäitjaist on viimane kahtlemata tugevaim lüli, pakkudes oma pealetükkimatult hella maneeri, kehvavõitu rühi ja kleenukese kehaehitusega kontrasti Lancasteri maskuliinsusele. Nagu ikka, mõjub Hollywoodi kuldajastusse kuuluvatele klassikutele omane stampromantika muidugi pealiskaudselt ega suuda edasi anda intiimsust, mis eeldatavasti läbib armastatud romaani.

"Friday the 13th Part 2" (1981)

"Friday the 13th" on õudusfilmiseeria, mis mind kunagi vaimustada pole suutnud, kuna nende filmide sisene continuity kipub olema alla igasugust arvestust - vähemalt näiteks "Halloweeni" puhul võeti vaevaks osad omavahel piisavalt hästi ära ühendada, et need moodustaksid enam-vähem adekvaatse terviku. Ausalt öeldes ei ole üks hokimaski kandev ja matšeetet viibutav tumm väärakas ka piisavalt põnev, et nii suur hulk järgesid üldse õigustatud oleks, mis sest, et temast paremate ideede puudumisel lõpuks zombi tehti ja isegi süvakosmosesse saadeti (erinevatelt paljudest ei ole mul hilisemates osades sisse toodud üleloomulike elementide vastu tegelikult midagi). Välimuse poolest kujutab Jason "Part 2's" endast trakse ja kartulikotti kandvat farmerisarnast tolgust, kuna suurema osa ikoonilisest atribuutikast muretses ta kolmandas osas. Mõnes mõttes aitas see filmi nautimisele isegi kaasa, kuna peaaegu tervet seeriat näinud inimesena oli vaheldustpakkuv näha teistsuguse välimuse ja iseloomuga antagonisti. Film on mõistagi täiesti standardne 80ndate slasher, aga seda võis ka eeldada, kuna "Friday the 13th" suuresti kujundaski välja selle alamžanri arhetüübi.

"Friday the 13th Part 3" (1982)

Ja ongi need kõik nüüd nähtud - täiuslik ajastus, pidades silmas, et alles hiljuti tuli välja selle seeria ajalugu vaatlev seitsmetunnine (!) dokumentaalfilm "Crystal Lake Memories". Kuna "Part III" on ülesehituse poolest kahe eelkäija tüüpiliselt laisk kloon, osutus üllatavaks, kui haarav see võrreldes paljude teiste osadega tegelikult oli... põhjuseks tooksin esiletükkiva peategelase (tavapärane noor ja neitsilik haavatav tütarlaps, ent vähemalt oli ta huvitavalt kirjutatud) ning teistsuguse keskkonna, sest "Part III" ei leia aset mitte Crystal Lake'i laagris, vaid eraldatud farmis. Kuna kinodes näidati seda omal ajal 3D's, mis pole sugugi nii kaasaegne trend kui arvatakse (tollal polnud see lihtsalt digitaalne), leiab filmist ka lademes vastavaid efekte, mis panevad muidugi muheledes mõtlema ajale, mil sellesuguste nägemine suurelt ekraanilt oli tõeliselt meelierutav ja meelelahutuslik kogemus, sest nüüd ei suuda need väga millegagi muljet avaldada. Kui aga rääkida "Friday the 13th'ist" üldisemalt, siis filmi kui sellisena pean kuuendat osa kõige tugevamaks... tegelikult on mõnes mõttes isegi positiivne, et 1980. aasta esimene film ei olegi oluliselt etem nii mõnestki konveiermeetodil toodetud järjest, aga teistkordset vaatamist ei luni minu meelest ükski.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar