Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. september 2013

"Riddick" (2013)

Kuigi ma pole kunagi suur Riddicki fänn olnud, panin enne uue filmi linastumist kõrvale mõned vabad õhtutunnid, et üle vaadata nüüdseks peaaegu viieteist aasta vanune "Pitch Black" ning sellele järgnenud "The Chronicles of Riddick" - lihtsalt mälu värskendamise mõttes. Kinnitust leidsid mu arvamus, et esimene neist on jätkuvalt meeltlahutav ulmeõudusfilm, millele ajahammas siiani peale hakanud pole ja mis korduvatel vaatamistel end väga ammendama ei kipu, teine aga võrdlemisi hädine katse püüda suurema eelarve toetusel luua napisõnalise pimedusesluusija ümber natuke sügavamat mütoloogiat. Autor David Twohy koperdas paraku enda loominguliste ambitsioonide otsa, sest mis pidi olema laiahaardelisem, universaalsem ja ka lastesõbralikum ulme-eepos, torkab silma hoopis nigelavõitu produktsiooniväärtusega (nii mõnigi stseen viib mõtte vanadele Rob Taperti teleseriaalidele) ja mis kõige hullem: Riddick ise ei mõju enam fundamentaalse ega isegi põneva tegelasena.

Kusjuures kriitikud pole selle filmiseeria suhtes kunagi väga helded olnud, ent õnneks ei ole see takistanud Twohyt ja peaosalist kehastavat Vin Dieselit (kes on nn Riddickverse'i nii rahaliselt kui vaimselt üllatavalt palju investeerinud) seda maailma järjepidevalt täiendamast: näiteks on valminud veel kaks väidetavalt nauditavat videomängu ning pooletunnine DVD jaoks toodetud multikas "Dark Fury", mille eesmärk on täita kahe esimese filmi vahele jäänud augukest. Nähtavasti ei jäänud "The Chronicles of Riddickit" kimbutanud probleemid ka sarja arengu eest põhimõtteliselt tervenisti vastutavale Twohyle endalegi märkamatuks, kuna uus film läheb nii-öelda juurte juurde tagasi, olles "Pitch Blacki" sarnaselt pigem õudus- kui fantaasiaulmekas ja keskendudes ennekõike ikkagi nimikangelasele, kelle seiklustes keeratakse nüüd muretult uus puhas leht. Tänu sellele ei nõua kolmas live-action film otseselt ka eelmistega tuttav olemist, kuigi ilmselt tasuks tausta veidi teada. Erinevalt näiteks teistest selle aasta suurematest ulmefilmidest, mis kohati lähevad oma tegevustikuga üle seitsme maa ja mere, on "Riddick" - nagu ka esimene film - suhteliselt minimalistlik.

Kindlasti on võib sellise disaini eest arvele võtta napid rahalised ressursid. Potentsiaalsetel investoritel ei paistnud selle frantsiisi jätkusuutlikkusse kuigi palju usku olevat ja nõnda tuli suur osa "Riddicki" alla pandud dollarihagust (mis, kui andmed ei luiska, ei küündinud isegi üle 40 miljoni) peaosatäitja ja Twohy enese taskust. Teisalt on see hea, sest nähtavasti andis see autorile "vabad käed". Hollywoodis juhtub liigagi sageli, et suurstuudiod otsustavad rahastatud projektile lavastaja pahameeleks kääride-nugadega kallale minna, lootuses sageli ükskõikselt tehtavate muudatustega publikuid rohkem ligi tõmmata. Kusjuures tõsiasi, et ka "The Chronicles of Riddickist" eksisteerib pikem director's cut, viitab sellele, et sama juhtus ka "Riddickist" peaaegu kolm korda rohkem maksma läinud teise osaga. Tagasihoidlikuvõitu eelarve ei tähenda aga, et "Riddicki" poolt esitletav maailm mõjuks kuidagi igavalt või nüüdisaja standarditele mittevastavalt.

Vice versa - julgeks väita, et võõras inimtühi planeet, mille pronksikarva pinna all peituvate ohtude eest Riddick alates filmi algusminuteist hoiduma peab, mõjub sama meeliköitvalt kui ükskõik millises selle aasta suuremas ulmekas kujutatu. Kuna filmi esimene neljandik näitab teda veetmas pikki aastaid rusuvas isolatsioonis nagu mõni eskimo - toitudes vaid vetest püütud limuskitest - on dialoogigi vähe, andes filmile kummaliselt luulelise raami. Kui üksikud teadmatule vaatajale vastu tulevad flashbackid välja jätta, tutvustatakse muid tegelasi - kantlõustsed pearahakütid - umbes 20.-25. minutil ning alles siis võtab film sisse teise käigu, meenutades aina enam mõnd veidrat, aga absoluutselt toimivat kompotti 90ndate b-ulmemärulitest, koomiksitest, arvutimängudest ja loomulikult stardipauku teinud "Pitch Blackist", mida Twohy püüab peenelt, kuid mitte liiga ilmselgelt jäljendada.

Film on muidugi selgelt arvutipintslite alt läbi käinud (mitte tingimata halvas mõttes... see pole konkreetselt digitaalvägistatud - lihtsalt stiliseeritud), kuid üldise produktsiooniväärtuse koha pealt on "The Chronicles of Riddickist", mille tegevus leidis justkui aset plastmassikuningriigis, tehtud suur samm edasi: võtteplatsile on kuhjatud niivõrd palju põnevalt disainitud atribuutikat, et vähevalvsamgi pilk leiab pea igast kaadrist midagi uudistamisväärset. Ehk kingitakse vaatajale võimalus end filmi valmimisprotsessiga lähemalt kurssi viia, kui film lõpuks kodus kaemiseks plaadi peal välja tuleb - oleks tore näha storyboarde jms.
Mis puutub Riddickisse endasse, siis on ta jälle taas oma parimas mahlas: animaalne, suuresti pilgu ja ilmetega kõnelev ning ettearvamatu; kindlasti etem variant kui see naljatilk, kes "Chronicles'is" oli ja mõne emorokibändi liikmeid meenutavate tühjade kõrvaltegelaste keskel niiehknaa kuidagi märkamatuks jäi. Filmi ainsaks püsivaks probleemiks on aga kesisevõitu dialoog, mis ülesoolatud sellistsorti lõõpimisega, mida harrastavad omavahel söögivahetunni ajal kaheksanda klassi õpilased.

Publiku reaktsioone arvestades paistis huumor tegelikult enam-vähem toimivatki, ent üksikud sügavamad kõlksud (ka usutemaatika leiab taas kasutust) jäid paratamatult selle varju ja miski ütleb mulle, et paberi peal meenutaks stsenaarium pigem mõne arvutimänguhullustuse käes vaevleva nohiku fan fictionit. Vähemalt on osatäitjaskond suuresti komplekteeritud soodsatest Euroopa lihamägedest, kelle kärssadest niisugust vada just ootakski. Nagu öeldud, ei jäägi muljet, nagu film püüaks olla enamat kui suvalise 90ndate b-filmi kvaliteetlahendustega kloon, ning sellel tasandil töötab see muidugi ideaalselt. Ja kui juba küüned stsenaariumisse sisse löödud sai: oleks võinud natukenegi pingutada ja lõppu täidlasemaks muuta - korralik kliimaks lihtsalt puudub. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal üks film viimati nii tugevat "möh-ongi-lõpp?" emotsiooni tekitas. Riddick leiab küll vahepeal soodsa juhuse kommenteerimaks, et Jumala võiks nüüd mängust välja jätta, aga - kasutades Vana-Kreeka teatrist tulnud terminit - lõpuks ta ikka tuli ja otse masinast. Veidi viimistlust poleks sellele käsikirjapojale paha teinud, kuid muidu pole mõtet keerutama hakata: minu meelest tugevaim film "Riddicki" seerias ja väike maiuspala neile, kelle meeli ergutavad pigem vägivallakastmes serveeritud kompaktsemad tükid kui "Oblivioni"-sugused filosoofilist trotsi täis ninanuuskamised.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar