Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 7. september 2013

"Shame" (2011)

Steve McQueen'i (mitte Bullitti, vaid vägagi võimeka mustanahalise filmilavastaja) "Shame", mis möödunud aastal meiegi kinodes linastus, on vähemalt minu hinnangul viimase kolme-nelja aasta köitvaim ingliskeelne karakteridraama, kuna - "sarnaselt parimatega" - on filmi löögijõuks ennekõike seksisõltlasest peategelase Brandoni aina enam kontrolli alt väljuv käitumine ja mitte üldine tegevustik (mis antud filmi puhul on küllaltki napp). Olles provokatiivset filmi korduvalt vaadanud, pean heakskiitvalt nentima, et see ei väsi end järjepidevalt täiendamast ja mul on siiralt kahju, et Michael Fassbender, keda üldsus tunneb ilmselt pigem sarmika sakslasena "Inglourious Basterds'ist", kes ei taibanud baarmenilt õigesti jooke paluda, Brandoni rolli eest suuremat tähelepanu ei pälvinud. Seksisõltuvus on tõsine probleem ja film kujutab vägagi usutavalt selle kõige ebameeldivamaid tahke, näidates ühtlasi, et selle küüsis võivad kannatada ka nägusad inimesed, kellel on pealtnäha täiuslik ja hästimajandatud elu. Brandon on suutnud enda elus balansseerida argielu ja töö ning enda räpasemad kihud.

Film annab juba stardijoonel mõista, et see kolmekümnendates eluaastates mees suudab edukalt rahuldada kontrollimatut vajadust päevas korduvalt onaneerida (enne kodust lahkumist duši all, tööl korduvalt tualettruumis, jne.) ning prostituutidega tähendusetus vahekorras olla, ilma et see rikuks tema suhteid "lähedastega" (ükskõikseksjätvad sõbrad kontorist) ning tulemuslikku töötegemist. Korraga ilmub aga välja parasiitne õde Sissy (Carey Mulligan), kes tema korterisse kutsumatult elama tuleb ja mehe elu stabiilsust tahtmatult hävitama asub - sammhaaval. Vaatajale reedetakse, et mõlemal on nn. salajased probleemid: Brandon on seksisõltlane, Sissy mingil määral suitsidaalne ja bipolaarne. Ennast lõikunud, ohusituatsioone mittepelgav. Nad ei saa omavahel läbi, ent jagavad ühist keerulist minevikku, mille täpsed asjaolud jäetakse vaatajale tõlgendada. Kusjuures hädad Brandoni jaoks sellega ei lõpe: töö juures viiakse ootamatult parandusse tema arvuti, mis - nagu ilmsiks tuleb - peidab endas tohutus koguses pornograafiat... mõistagi Brandoni kui endale arugi andmatu pornovahtija kätetöö. Ülemus aga eeldab, et tõenäoliselt mõne interni rumal nali.

Igaüks puutub pornograafiaga mingil määral kokku, aga tema jaoks on Brandon selline inimene, kes suudaks end kontoris piisavalt tagasi hoida. Ei suuda. Ilmselt teeb ta seda seal päev otsa. Ja siis kodus. Seejärel läheb ta magama. Ja kordus... Ja kordus. Olen jõudnud arusaamisele, et film võinuks sissejuhatavate stseenide ajal Brandoni rutiinsest seksuaaltegevusest suurema numbri teha, kuna võib jääda märkamatuks, kui distantne ta tegelikult tuttavatest tegelikult on, ja vaid selle järgi saab järeldada, kui suure osa oma ajast ta tegelikult hoorade ja masturbatsiooni peale kulutab. Kusjuures tõsiasi, et mees on niivõrd sügavalt räpase meelevallas, ei tähenda, et ta elaks ise räpaselt. Vastupidi - ta on väga puhaste eluviisidega ning hästi klanitud, ilmselt kompensatsiooni mõttes. Nähes õdegi mahla otse pakist joomas, annab ta tüdrukule klaasi.
Brandoni ja Sissy kõrval on filmi olulisimaks tegelaseks linn, mis kunagi ei maga ja kus igaüks võib tegeleda ka kõige siivutumate asjadega, ilma et keegi õieti tähelegi paneks: New York. Ideaalne keskkond sellisele inimesele nagu Brandon, kes on pidanud valima üksiku hundi eluviisi ja juba kaua saanud oma vajadusi muretult toita, sest kuni Sissy ootamatu väljailmumiseni pole keegi selle suhtes intrusiivselt käitunud. Suurem osa üksildust kujutavate Ameerika draamade tegevus leiab aset just New York City's. Mis seal imestada - tegu on metropoliga, kus inimesed on üksteisest kuidagi irdunud ja võivad muretult põues hoida, mida vähegi soovivad. Ka Sissy esitab filmi esimesel poolel laulu New Yorgi kohta (minu meelest ainus stseen, mis filmi takerdab, vaatamata selle teatavale olulisusele).

Pole ime, et "Shame'i" on järjepidevalt võrreldud teise Manhattani-keskse filmiga "American Psycho", mille peategelasel Patrick Batemanil on sarnaselt Brandonile eriskummaline "hobi" - inimeste kontrollimatu tapmine. Kaht väga head linateost eristab aga üks asi: "American Psycho" on süngete varjunditega komöödia, mille tegelased - Wall Streetil tuksuvad yuppied 80ndatel - huvituvad pigem brändidest ja restoranidest kui teistest inimestest ja Batemanil pole isegi mõtet püüda oma ebainimlikku tegevust varjata, "Shame" on aga tõsine draama mehest, kes on küll sarnaselt Batemanile jõukas, haritud, rafineeritud maitsega ja ilus, aga pigem häbeneb oma probleemi (vt: pealkiri) ning püüab seda kõigest väest peita. Seks ja masturbatsioon on selgelt privaatne tegevus ning kui sellega tegeleda vahetpidamata, läheb tarvis hulgaliselt omaetteveetmisaega. Sellest tingituna muutubki Sissy Brandonile probleemseks: temalt võetakse korraga privaatsus ära nagu joodikult pudel ("You force me into a corner and you trap me.").
Filmis on kaks olulist võtmehetke. Esimeses neist püüab Brandon seksuaalvahekorras olla töökaaslasega, kellega on kohtingul juba lähemalt tutvunud, naljatlenud ja isiklikke mõtteid vahetanud. Paraku ei suuda ta temaga olles saavutada erektsiooni, mis näitab taas, et tegu on tõsiselt psühholoogilise probleemiga, mis piirab tema eraelulisi võimalusi - ta lihtsalt ei suuda olla "toimiv" intiimses olukorras, millesse on kaasatud tunded ja emotsioonid. Teisisõnu on ta on kõigest oma sõltlasliku mehaanilise tegevuse ori, kes ei suuda inimestega tõsiseid suhteid luua. Kohtingul teeb ta teatavaks, et tema pikim suhe kestis 4 kuud. Kohe pärast kolleegi rahuldamisega ebaõnnestumist on ta muretult agressiivses seksuaalvahekorras suvalise blondi prostituudiga. Kusjuures samamoodi, nagu seda tegid kaks inimest, keda Brandon öösse mattunud tänaval jalutades ühe kõrghoone toas tegemas nägi: vastu akent. Küllap suvaline katse emuleerida kahe temast eeldatavasti funktsionaalsema inimese seksuaaltegevust.

Ometi pole tal ju vajadust ega mõtet professionaalset abi otsida, sest vaatamata kõigele tema elu siiski... töötab. Tal on töökoht ja korter ja ta tunneb end iseseisvana ja ennast teostanuna. Teine tähtis hetk toob päevavalgele, mis on Brandoni küsitava salategevuse tegelikuks põhjuseks:  kui Sissy ütleb: "We're not bad people. We just come from a bad place.". Film annab selgelt mõista, et ehkki Brandon ja Sissy on õde ja vend, ei tunne nad end teineteise seltsis alasti olles ebamugavalt - kohati on nende vahel isegi hirmutavat seksuaalset intensiivsust -, mis otsekui vihjaks, et nad on olnud nooremana veresuguluses ja sellest Brandoni nihestatus tingitud ongi.

Interpretatsiooni küsimus. Loogilisim on järeldada, et mõlemad olnud perevägivalla või just vanema(te)poolse seksuaalse ärakasutamise ohvrid ja säärast kontakti nende vahel siiski olnud pole. Sissy leiab, et Brandon peaks tema eest hoolitsema ja teda kaitsma, kuna tal pole elus kedagi muud, rääkimata kodust, aga ometi suunab mees, kes juba näidanud soovi muutuda ja oma sõltuvuse kammitsaist vabaneda (ta viskab ära kodus leiduva pornograafia jms.), oma täie tähelepanu teda vangistuses hoidvatele vajadustele. Filmi viimane kolmandik on äärmiselt kaootiline. Tegevus muutub järsku ebalineaarseks, Brandon ei suuda oma kihke enam talitseda, tema kombekus ja hügieen kaovad aegamööda ning ta satub aina rohkem kodust väljas aega veetes ebamugavatesse situatsioonidesse, mis kulmineeruvad sageli vägivaldselt. Ühtlasi tekib tal seksuaalkontakt geibaaris, mis kinnitab taas, et tema jaoks on tegu pigem vajaduse kui valikuga.

Alles lõpus meenub Brandonile kaudselt, et Sissy on siiski - nagu selleks hetkeks ta isegi - enesele ohtlik. Kui draama on jõudnud kliimaksini ning siis hinge tõmmanud, jõuab film tagasi õnnetusse alguspunkti: Brandon on jälle metroos, peas talle omased häbiväärsed mõtted. Film ei toimiks sugugi nii hästi, kui sellele ei annaks meeletut tuge Fassbenderiga varasemaltki töötanud (kõvasti kesisem "Hunger") McQueeni tundlik režiitöö. Film on aus ja riskantne (meilgi kandis see võrdlemisi haruldast K-16 vanusepiirangu kuube), ent mitte liialt šokeeriv. Võiks öelda, et "Shame'is" ei pöörata tähelepanu mitte ainult sellele, et Brandonil sageli midagi seljas ei ole, aga ka sellele, mis tal ülejäänud stseenides seljas on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar