Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. september 2013

"Stoker" (2013)

"Oldboy" režissöör Chan-wook Park võttis oma esimese ingliskeelse filmi puhul nõuks lugu pigem maalida kui jutustada, värvates appi temaga varemgi korduvalt koostööd teinud operaatori Chung-hoon Chungi. Erakordselt hästi lavastatud "Stokerit" läbivad õrnad psühhoseksuaalsed laengud, nõutukstegev sümboolika, Clint Manselli melanhoolsevõitu muusika ning teatraalne dialoog, mille kaudu hargneb järgemööda lahti hitchcockilike elementidega müsteerium. Iga kaader on kui individuaalne kunstiteos, tehes nõiduslikust "Stoker'ist" väikese kaasaegse triumfi.

Pildiliselt kurameerib film vaatajaga esimesest minutist - nõudlikumalegi silmapaarile tõeline hõrgutis. "Stoker'it" on aga žanriliselt keeruline määratleda, sest asjatundliku tehnilise teostusega on ekraanile toodud vanadest must-valgetest häärberiõudukatest tuttav atmosfäär, mis ei taha loo endaga üldse kooskõlas olla. Tekib küsimus, kas "Shadow of a Doubt'ist" inspireeritud lugu (stsenaariumi autoriks muide kunagisest menuseriaalist "Prison Break" tuntud Wentworth Miller!) dikteerib stiili või vastupidi.

"Stoker'i" üldine selgroog peaks ju olema loogiline ja arusaadav, ent Parki serveerib seda niivõrd potentse ja mitmekülgse stiiliga, et film muutub kentsakalt krüptiliseks. Küllap nõuab "Stoker" lihtsalt mitmekordset vaatamist, et selle psühholoogiliste nüansside eesmärk tõeliselt esile tuleks, sest just selles - oletan mina - peituvad filmi tegelikud väärtused. Olles "Stoker'it" vähemalt ühe korra näinud, teab vaataja ka juba selgelt, millisesse žanrisse see enda jaoks paigutada, ja seegi muudab jälgimise tunduvalt mugavamaks. Võib öelda, et üks vaatamine on vaid soojendusring. Sama kehtib ju tegelikult ka Parki Lõuna-Korea filmide puhul.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar