Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 16. oktoober 2013

"Ain't Them Bodies Saints" (2013)

"Ain't Them Bodies Saints" hoiab vaatajat kerges ja pehmes embuses. Film on tasaselt kulgev ja rahulik, raputades aeg-ajalt agressiivsemate momentidega ning vajudes siis taas unelevale sagedusele. Režissöör ja stsenarist David Lowery laenab selles osas selgelt vanameister Terrence Malickilt, ent erinevalt Malicki viimaste aastate taiestest ei ole käesoleva filmi sunduslik passiivsus frustreeriv ega kurnav. Vastupidi, selle vesternitunnustega draama 70ndate õhustikuga sobib - nagu võib nentida ka sarnase lindprii-loo "Badlands" kohta - niisugune õrnutsev ja malbe stiil väga kenasti, muutes filmi nauditavalt poeetiliseks. Seda vaadata on nagu jälgida lille aegamisi õitsele puhkemas.

Eitada ei maksa, et linalugu on aeglasevõitu ning nõuab pisut kannatust, kuid see ei ole sugugi puuduseks. Lowery aastate jooksul omandatud tehnilistel teadmistel on siinkohal fundamentaalne väärtus. Äratuntavad ja vilunud karakternäitlejad püsivad tema loomingulise vaistuga tugevas ühenduses, sobitudes ka kenasti kuuelasuliste, banjode ja kaabude keskele. "Ain't Them Bodies Saints" pole küll kaasaegne meistriteos, sest arglikult distantsi hoidval filmil napib teatavat löögijõudu, ent selle väärtused on selged. Tervislik ja kombekas väike festivalifilm oskuslikult kineastilt, kes tükk aega treeninud ja alles nüüd oma kogemusi mängu on hakanud panema... jääb üle vaid loota, et ta sellega ka julgelt jätkab. Paratamatult meenus sarnase rütmiga draama "The Killer Inside Me" palju tuntumalt režissöörilt Michael Winterbottomilt, milles Casey Affleck samuti peaosa mängis, ja too film oli igas võimalikus kategoorias kohe kõvasti magedam.

Üks neist filmidest, mida soovin kindlasti uuesti vaadata, kuna tundsin korduvalt, et jälgimise asemel ma lihtsalt tajun seda ega süvene piisavalt selgelt suurepärasesse dialoogi. Ja millal oleks seda teha targem kui  järgmisel kevadel, vahetult enne 2013. aasta parimate linateoste edetabeli koostamist...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar