Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 27. oktoober 2013

Bob Dylan - "Infidels" (1983)

Täna sai 30 aasta vanuseks Bob Dylani LP "Infidels" (1983), millega varasematel aastatel kolm sügavalt kristlikku albumit teinud muusik naasis ilmaliku temaatika juurde, ütlemata samas lahti spirituaalsusest ja religioossest sümboolikast. "Infidelsi" paranoilisi laule toidab hirm maailma totaalse varisemise ees, mille eest on vastutavaks seda täitvate inimeste mõtlematu ja ükskõikne käitumine. Laulud sisaldavad täpselt määratlematuid kujutisi ja dylanlikult apokalüptilist atmosfääri, kuid Dylan ise on jutlustaja kingad viimaks jalast heitnud ega ole enam ettekuulutaja või "päästja" rollis, vaid kössitab sellesama hukulemääratud maailma ääremaal ning teeb pessimistlikke märkusi seda enim rõhuvatest probleemidest, mille põhjustaks muuhulgas konsumerism ja alusetu militarism.

On vihjeid kiriku vähesele väärtustamisele, kurjakuulutavatele tehnoloogilistele arengutele, naiste väärkohtlemisele. Ehk on aastatepikkune dogmadega tegelemine (nii laval kui stuudios) põhjuseks, miks Dylan näib nende küsimuste suhtes nii kindlameelne ja kartlik. Albumi tuntuima laulu Jokerman'i (millele "MTV generatsiooni" silmas pidades on tehtud ka muusikavideo) läbipaistev, vormitu nimitegelane tõmbub kord kurjuse ja siis jälle headuse poole, ent jääb neutraalseks pealtvaatajaks, samas kui narrid tormavad sinna, kuhu inglidki pelgavad astuda, ja preestrid ja palvevennadki pahede küüsi langevad.

Muusika plaadil on valdavalt elav ja tempokas, rakendades hästi produtsent Mark Knopfleri ja kunagise The Rolling Stonesi liikme Mick Taylori võimeid kitarristidena; häirivalt mõjuvad aga liiga domineerivad trummid. Ühtlasi on tegu põhimõtteliselt viimase Dylani stuudioalbumiga, mille puhul võib täheldada püsivalt oskuslikku riimikasutust (nt. Jokerman'i viimane salm). Mis aga takistab "Infidelsil" olemast üks Dylani tähelepanuväärsemaid meistriteoseid, on paari stuudiosessioonidel valminud võrratu laulu (müstiline Blind Willie McTell) väljajätmine nõrgemate kasuks, mis paistab olevat autoripoolne kiuslik temp. Albumi mornilt lootusetu õhustik, instrumentaalne elegants ning Dylani haavatavus teevad selle siiski meeldejäävaks ja unikaalseks, eriti võrreldes järgmiste albumitega, mis ta 80ndatel salvestas.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar