Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 25. oktoober 2013

"Carrie" (2013)

Menukirjanik Stephen Kingi debüütromaani "Carrie" esimene ekraniseering tuli välja 1976. aastal ja selle režissööriks on erakordselt andekas, kuid tollal suhteliselt tundmatu Brian De Palma. Film on kummastavalt unenäoline ning Carrietta White'i - usuhullust ema ja julmade koolikaaslaste lakkamatut terrorit taluma sunnitud teismeline tüdruk, kes avastab end omavat telekineetilisi võimeid - kehastav Sissy Spacek on rollis nii veenvalt habras ja kõhetu, et sai Oscari nominatsioonigi. Ehkki De Palma "Carrie't" pole aastakümnete jooksul unustatud, tehti käesoleva sajandi alguses teine ekraniseering telefilmi näol, samuti on lava jaoks loodud muusikal.

"Carrie" on tundmist vääriv tähenduslik lugu, kuid ühe vaieldamatult adekvaatse adaptatsiooni olemasolu paneb sügavalt kahtlema, kas uut filmi üldse tarvis on. Võiks arvata, et sihtgrupiks on noorukid, kellele Carrie tegelane sootuks võõras on, kuid film on ju teismelisi eemal hoidva R-reitinguga. 1976. aasta filmi näinud ja mäletavad inimesed ei leia sellest kindlasti midagi uut ja köitvat. Uue "Carrie" tootnud Metro-Goldwyn-Mayer ja Screen Gems toimisid tegelikult targalt, valides režissööriks Kimberly Peirce'i, kes kord ammu tegi linateose "Boys Don't Cry" - sünge draama tüdrukust, kes teeskleb end olevat poiss ning peab kõvasti kannatama, kui sellest korraga teada saadakse. Teisisõnu pole "Carrie" Peirce'i jaoks esimene film, mille keskmes on eakaaslastest erinev noor inimene, kes langeb õelutsemise ja väärkohtlemise ohvriks. Nagu oodata võiski, pole uus "Carrie" sugugi oskamatult lavastatud, kuid sellegipoolest kipub film lugematute probleemide raskuse all murenema.

Põhiliseks puuduseks on paraku osatäitjad. Chloë Moretz'i, kes erinevalt Sissy Spacekist oli filmimise ajal ka päriselt teismeline (ja on seda praegugi), pole ma kunagi pidanud halvaks näitlejatariks, kuid Hit-Girl'i kehastanud plika ei ole kindlasti sobiv mängima Carrie-sugust inetut pardipoega. Kuna välimuse poolest ei jää ta eriti alla teda ümbritsevatele tibidele ning tema käitumine pole just teab mis veider, ei tundu kuigi usutav, et ta võiks kogeda niivõrd julma kollektiivset kiusamist. Hilisemates pingelisemates stseenides on ta lihtsalt kuidagi teatraalne. Moretz tundub pigem esitlevat oma arusaama sellest, kuidas kohmetu, üksildane ja piinatud keskkooliõpilane käituma peaks.
"Carrie" loos on Sue Snell ja Chris Hargensen võrdlemisi olulised tegelased ja film küll ei lase seda meelest, kuid nende rolle täitvad tüdrukud on ilmetud ega paista suvaliste taustal viibivate neidude seas kuidagi esile. Carrie fundamentalistist ema Margareti kehastav Julianne Moore on filmi tugevaim lüli, kuid temagi käitumine mõjub naeruväärsena. Selles ei ole aga süüdi Moore, vaid jutustuse sedapuhku kaasaegne olustik, kuhu Margareti-sugune väärastunud tegelane nii mugavalt ei sobitu.

Mis puutub kurikuulsasse ballistseeni, siis De Palma versioonis on see muidugi kordades etem, kuid päris piinlikkust selles kujutatav ei tekita (mida ei saa kahjuks öelda paari tähtsusetuma eriefektistseeni kohta filmi esimeses pooles). Peirce ei kiirusta ka ikoonilise seaveredušini, vaid võtab vaevaks näidata, kui oluline on Carrie jaoks kas või üheks õhtuks olla tähelepanu keskpunktis ning tunda end ilusa ja hoituna. Olgu taevas tänatud, sest see on üks loo olulisemaid nüansse. Kui verega täidetud ämber kord ümber pööratakse ja gravitatsioon oma töö on ära teinud, sarnaneb Carrie rohkem Marilyn Mansonile mõnest tema muusikavideost ning vallanduv häving tuletab meelde "Final Destination'i" seeria viimaseid filme, ent alusetult rämedaks see ei lähe. Parimal juhul keskpäraste digitaalefektidega pole muidugi koonerdatud - filmi viimane vaatus püüab olla võimalikult vaatemänguline.

Kokkuvõtlikult on "Carrie" ükskõiksusttekitavalt jäik ja mitte kuigi kasulik uusversioon, milles ei puhu piisavalt palju värskeid tuuli. Kes "Carrie'ga" üldse tuttavad ei ole, leiavad sellest ehk üht-teist meeldejäävat (usun, et päris paljud saavad Carrie'ga samastudagi), kuid õudusžanriga sina peal olevaid inimesi sunnib see pigem oigama, sest on juba küllalt nähtud, kuidas see kleenuke tütarlaps end koledal kombel maksma paneb. Loodetavasti jääb see viimaseks korraks. Miks küll on filmi reklaamlauseks "You will know her name"? Enamik on seda nime teadnud juba aastakümneid ning neile pole 2013. aasta "Carrie'l" pakkuda miskit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar