Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 21. oktoober 2013

"Gravity" (2013)

Nii üllatav kui see ka poleks, ei avaldanud paljude poolt tähtedeni kiidetud "Gravity" mulle kuigi palju muljet. Ma ei saaks end nimetada filme tundvaks ja hinnata oskavaks inimeseks, kui jätaksin kombetult kinnitamata, mida kriitikud on seda juba ammu kooris kostnud ja kõik praeguseks niigi teavad: "Gravity" on unikaalne visuaalne elamus, mille hämmastav tehniline teostus ja imetabane presentatsioon on tervikuna üle kõigest, mida oleme harjunud kinolinadel nägema. Ja mida kergemalt satud sa filmi lummusesse, seda suurem on tõenäosus, et "Gravity" paneb sind üheksakümneks minutiks tundma, et viibid avakosmoses täielikus isolatsioonis ning ähvardamas on oht selle mõõtmatutesse mustadesse avarustesse igaveseks hõljuma jääda.

Seda aga ennekõike juhul, kui jälgid "Gravity't" 3D-prillidega suurelt ekraanilt ning sisened sellesse kui skafandrisse, sest filmi disain lihtsalt näeb ette, et seda nii kogetaks - sellest ei saa kunagi linateos, mida inimesed täiel rinnal nautida saavad, kui nad peaksid seda edaspidi näiteks televisiooni vahendusel nägema. Jah, õigetes tingimustes on "Gravity" visuaalselt üsna vaimustav, kuid millegi enamaga film tõtt-öelda ei raba ega raputa. Ausalt öeldes on mul tunne, et inimestele jäävadki ennekõike meelde emotsioonid, mis neid filmi jälgides valdasid, mitte näiteks tegelased või sündmused ja nende järjekord.

Mind ei suutnud meisterliku Alfonso Cuarón'i linalugu kaasa haarata ega lummata pooltki nii palju kui üksmeelselt positiivsete arvustuse põhjal julgesin oodata. Ma sain aru, et vaatan huvitavat ja hästi tehtud filmi, ent ma ei tundnud seda hetkekski, sest "Gravity" lihtsalt ei sikutanud mind enda lämmatavasse hermeetilisse maailma. See polegi aga põhjus, miks "Gravity't" siunaksin. Minu jaoks osutus häirivaks hoopis selle filmilikkus. Ehkki juba esmaminutil meenutatakse vaatajale, et kosmos on koht, kus puuduvad helid, rakendab film väga pulseerivat elektroonilise kõlaga muusikat, et meeleolu tekitada. Staatika põhimõtteliselt puudub: erakordselt pikad katkematud plaanid on täidetud keerlemise ja tiirlemisega, mis tekitab häirivalt uimase tunde, nagu otsiksid rahvast täis tantsusaalis taga kadumaläinud kaaslast.

Minu kujutlusvõime kohaselt peaks kosmoses triivimine olema transtsendentne kogemus - hüpnootiliselt rahulik, ühes momendis lukus hoidev. "Gravity" üritab paari stseeniga sarnaseid noote mängida, kuid on liigselt huvitatud progressikeerises püsimisest, suutmata hetkekski paigal seista. Film pakub liiga vähe jahedaid embusi ning surmvaikseid unelemispause, suunates energia hoopis väikeste digitaalsete detailidega eputamisele ja tempokatele hulljulgusstseenidele, et vaatajat pigem rahutuks kui rahulikuks häälestada. Emotsionaalselt investeerituks saab muutuda ainult situatsioonide suhtes, sest tegelased on tühjad ning nende üpris must-valge tausta tundmaõppimine on nagu mõnd tagaotsitavat isikut kirjeldavat ajaleheartiklit lugeda.

Loomulikult on kõik kinni maitses. "Gravity" üritab reaalselt kujutada olukorda, kus kaks astronauti ootamatu õnnetuse tõttu abitult kosmosesse iroonilisel kombel lõksu jäävad ning tekitada pinevust neid pidevas liikumises hoides - hollywoodilikke manöövreid on palju. Mina jäänuks pigem kunstlikuks (või koduvideolikuks?) ja klammerdunuks järeleandmatult Clooney ja Bullocki poolt mängitud astronautide külge; hoidnuks neid tasaselt paigal ning teineteise haardes, loomaks kõle ning kummastav sümfoonia, põlengute- ja pöörasusevaba. Aga vahet pole, mida eelistaks näha või teha mina - "Gravity" nii või teisiti oluline tehniline saavutus, mida tasub võimalikult kähku oma silmaga näha. Kahju, et minust jäi see väike simulatsioon sama kaugeks jäi kui filmi tegelased planeedist Maa. Film on muidugi järjekordne testament Cuaróni andekusest ja võimetest, kuid minu südames kuulub tema "Children of Men'ile" ja "Y tu mamá también'ile" märksa erilisem koht, sest vähemalt neid vaadates tulid sügavalt mängu mu tundedki, mida - pagan võtaks - "Gravity" puhul lihtsalt ei juhtunud.

1 kommentaar:

  1. Väga raske oli sellest filmist kirjutada. Pidin postitust väga palju muutma ja täiendama. Eks film ole üks sellistest, mida jutustava teosena eemalt vaadelda on üsna keeruline. Rohkem "siin ja nüüd" laadne pooleteisetunnine moment. Ma ise ei ole selliste visuaalsete hõrgutistega kahjuks väga sina peal.
    Muide, pisut liialduslik oli väita, et film ei püsi paigal ning kasutab liiga palju muusikat. "Gravity's" on päris mitu haudvaikset paigalseisvat stseeni, mis tabavad kaaluta olekus ja pimeduses olemise ängi ja õudust suurepäraselt. Kahjuks mina sain esimese veerandtunniga selle laksu ilusti kätte ja siis unelesin vaikselt kaasa, mitte ei olnud filmis vaimu ja südamega sees.
    Ja mainimata jäi, et üle tüki aja tekkis tunne, et 3D annab filmile väga palju juurde ja täiendab elamust. Kui filmi vähegi näha tahad, siis ära oota, et see kodus vaatamiseks sobilikus formaadis välja tuleks.

    VastaKustuta