Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 22. oktoober 2013

"Haunter" (2013) / "Tenebre" (1982) / "House of Wax" (1953)

"Haunter" (2013)

Ühe viimaste aastate ägedaima ja vapraima laileviõudusfilmi "Splice" teinud Vincenzo Natali uusima filmi kasuks räägivad tondifilmide parimate tavade järgi loodud atmosfäär ning võrdlemisi intrigeeriv süžee, mis üritab vaatajat hoida õndsas teadmatuses; panna korraga kaasa mõtlema ja kukalt kratsima. Filmi keskmes on teismeline tüdruk, kes pärast surma on kodus sattunud tüütusse tsüklisse: ärgates on alati päev enne tema 16. sünnipäeva, mis tähendab ühtlasi, et ta peab taluma peresiseste vestluste ja toimetuste pidevat seaduspärast kordumist. Tegevustik hakkab keerulisi mõõtmeid võtma, kui ema ja isa käitumine muutub järjepidevalt aina imelikumaks ning tulevad päevavalgele kahekorruselise puitmaja pimedaimates paikades peituvad saladused. See "Groundhog Day" kummitusloo-versioon on parajalt imal segapundar ja üleliia töödeldud (isiklikult eelistan orgaanilisi jäleõudukaid), kuid kvaliteetsete tondimõistatuste austajaile söandaks soovitada küll.

"Tenebre" (1982)

Kütkestav ja elegantne giallo Dario Argentolt, kes sattus seitsmekümnendate lõpus üleloomulikkuse ja nõiduste meelevalda ("Suspiria") ning soovis siis jälle sarimõrvarifilmi teha. Kõigist Argento filmidest on üllatavalt seksuaalse sisemaailmaga "Tenebre" ilmselt parimaks näiteks režissööri oskustest ja stiilist: valgustus on väga hea, värvikompositsioon on elav, samuti hakkavad silma leidlik montaaž ja korralik operaatoritöö. Sisu pole muidugi filmi tugevaim külg, kuid lõpp väärib oma teatavas naeruväärsuses isegi äramärkimist. Vanade Itaalia (õudus)filmide puhul oskan ka hinnata tihti nigelat dublaaži, mis muudab need kergesti äratuntavaks ja lisab lihtsalt särtsu. Osatäitjad ei pruukinud nimelt alati samast rahvusest olla ega jaganud seega ühist emakeelt, mistõttu filmiti need ilma helita. Dialoog loeti pärast eraldi peale ning seda isegi ei püütud väga varjata.

"House of Wax" (1953)

Tundub, et sellest klassikalisest õudusfilmist täie elamuse saamiseks maksab vaadata seda 3D's, millest tegelikult juba viiekümnendatelgi omaette trend kujunes. Nüüdisajal tekitab väga levinud digitaalne 3D paljudes ükskõiksust ning on kassafilmide puhul lausa standardiks saanud, kuid tollal nägi antud filmi stereoskoopiline 3D ette paljudesse kinodesse spetsiifiliste projektorite paigaldamist. See on üks põhjusist, miks "House of Wax" on oluline osa filmiajaloost ning sarnaselt "Gravity'le" on ainult 3D's vaadates võimalik kogeda seda nii, nagu kogema peaks. Tänu hiljuti välja tulnud Blu-ray'le saavad filmihuvilised seda mõistagi mugavalt teha. Õnneks on Vincent Price, hoolikas grimm ja elusuuruses vahakujud piisavalt pilkupüüdvad, et vastavate prillidetagi vaatamine end õigustaks. Filmis astub muide üles ka verinoor Charles Bronson. Kui niikuinii etteaimatav puänt välja arvata, pole palju populaarsemal uusversioonil 1953. aasta filmiga loomulikult midagi ühist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar