Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 3. oktoober 2013

"Insidious: Chapter 2" (2013)

Üllatushitiks osutunud "Insidious" oli 2010. aasta tugevamaid õudusfilme, suutes efektiivse atmosfääriga karastunumalegi vaatajale naha alla ronida, sest alati traditsioonilisusele kindlaks jääv režissöör James Wan paistis täielikult tajuvat, millised on põhilised klišeed ja tüüplahendused õudusfilmides ning suutis neid oskuslikult vältida. Ja nagu igale ootamatult menukale õudusfilmile puhul tüüpiline, otsustati sellelegi toota järg. Enim võib rõõmustada, et lavastajaks on taas Wan, kes paistab žanrit hämmastavalt hästi mõistvat (ja seda kinnitas ka hiljutine kummituslugu "The Conjuring") ning pöörab tähelepanu pigem osavale valguse ning varjude mängule kui rumalatele tõmmekatele.

Rõhuasetus on esimeseski filmis olulist rolli mänginud fantaasiaelementidel. Kui vaikse "The Conjuring'i" hirmsuse määrasid leidlikult kasutatud kapiustekriginad ja ebamaised sosinad, siis "Insidious: Chapter 2" on migreeni tekitavalt maanilise tempoga ja vapralt sürreaalne fantaasiahorror, milles juhtub enam, kui 106 minuti sisse maksaks mahutada: vaheldumisi üritatakse rikastada esimese osa sündmustikku, harutada lahti perverssevõitu sarimõrvari-liini ning ka vajutada psühholoogilistele nuppudele pereisa "The Shiningust" tuletatud hullumisega.

Õudusfilmina on "Insidious: Chapter 2" ehk pisut liiga ambitsioonikas-neurootiline, kuid järjena täidab see määratud funktsiooni suurepäraselt: esimeses filmis toimunuga on kindlad osavad seosed ning selles kujundatud mütoloogiat täiendatakse. Kui 2010. aasta filmis vaatas üleloomulike jõudude poolt ahistatud perekond Furtheri-nimelisse sügavikku, siis jätkuloos vaatab sügavik nende sisse. Kuna rutakas ja hingetõmbepauside tegemisest hoiduv "Chapter 2" on pigem visuaalselt ergas, aga tonaalselt sünge karussellisõit, pole film päris nii kõhedusttekitav kui eelkäija või "The Conjuring", aga võpatamapanevaid momente leidub käesolevaski filmis. Järg ei nõua otseselt esimest filmi näinud olemist, kuna selles juhtunu võetakse filmi alguses ka kenasti kokku, ent selle uduse teispoolsusmaailmaga tuttav olemine tuleks kindlasti kasuks - nagu läheks vanale sõbrale külla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar