Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 17. oktoober 2013

"Kertu" (2013)

Ilmar Raagi värskele filmile "Kertu" annavad tugevat tõmbejõudu selle hästikujundatud peategelased: harilikud inimesed, kes pole rumalad ega tee tingimata rumalaid valikuidki, vaid elutsevad kehvades oludes ja kannatavad nende ebasoodsate koosmõjude tõttu. See on traditsioonilisuse külge klammerduv väike armastuslugu, mis püüab leida head ja kaunist kõige lihtsamatest, tavapärasematest kohtadest. Film on üles võetud esteetilise meelestatusega, kuid ei lange kordagi edevuse küüsi (nagu see kipub nüüdisaegsete Eesti filmidega vahetevahel olema) ning hoiab hoopis vahetut kontakti näitlejatega, kes kehastavad vaiksevõitu, kergelt kohtlaseid külainimesi. Selles mõttes sarnaneb "Kertu" kohati Thomas Vinterbergi möödunud aasta draamaga "Jagten", milles pahatahtmatu väikelinlasest peategelane satub - nagu antud filmi Villugi (Mait Malmsten) - halbade juhuste kokkulangemise tõttu kammitsaisse, kuid Raag ei aseta niivõrd palju rõhku vihastele konfliktidele ning nende pärast kasvavale pingele, vaid endassetõmbunud Kertu (Ursula Ratasepp) ning Villu armastusele. Välised surved on lihtsalt see, mis armastusel püsida ei luba; pinge tuleb suuresti tegelastest endist. Kertu puhul torkab silma, et ta ei ole sugugi aldis lähedastega suhtlema, kuid needsamad välised surved süvendavad tema tahtmist kuulata südame häält ning iseseisvalt otsuseid teha. Ometi on ajaks, mil selline soov tekib, tehtud Kertu eest nii palju otsuseid, et oma valikute eest seismine on meeletult keeruline. Erinevalt aga näiteks "Klassist", mille puhul mõjub väga ärritavalt kahe piinatud peategelase suutmatus end verbaalselt väljendada ja oma mõtteid arusaadavalt välja öelda, on selle tütarlapse kohmetus ja pidev vaikimine osa tema loomulikust kergest ilust - sellisest ilust, mida Saaremaal filmitud "Kertu" kurvalt taga otsibki, jäädes otsusekindlalt eestlaslikuks ning pakkudes tänu sellele veidi vaheldust ajal, mil suur osa Eesti filmidest üritavad olla ehk liiga hollywoodilikud. Filmi võiks iseloomustada pisut naljatleva ja absurdsevõitu lausega "Kõik oleks ju nii lihtne, kui poleks nii meeletult raske."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar