Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 20. oktoober 2013

"Man Bites Dog" (1992) / "Cold Fish" (2010) / "A Field in England" (2013)

"Man Bites Dog" ("C'est arrivé près de chez vous", 1992)

Must-valge mockumentary šarmantsest sariroimarist Ben'ist, kelle igapäevast elu ning külmaverelist tegevust püüab filmilindile esmalt passiivne, kuid siis aina abistavamaks muutuv võttegrupp. Põhjus, miks ainult betoonist närvikavaga filmihuvilistele mõeldud linalugude ridades figureeriv "Man Bites Dog" on kujunenud arvestatavaks kultusfilmiks, on seda läbiv satiir, mis on aastate möödudes muutunud aina tabavamaks, ja hea must huumor. Film muutub järjepidevalt häirivamaks, kuid see pole tingitud Ben'i aktide süvenevast brutaalsusest, vaid temaga kaasas käivate filmimeeste kasvavast tahtmisest neis ka ise kaasa lüüa. Praegugi kõnekas ja küllaltki unikaalne meediat iseloomustada üritav linalugu, mille puhul kompenseerib andekas kiiksuga huumor mitmekesisuse puudumise.

"Cold Fish" ("Tsumetai nettaigyo", 2010)

Režissöör Shion Sono hammustab selle pika filmiga päris piraka tüki: mis algab kui kriitilisse faasi jõudnud perekonna siseprobleeme lahkav draama, moondub peaaegu märkamatult sõgedaks, ent kummaliselt komejantlikuks krimithrilleriks. Film on liiga igavalt lavastatud, et selline mahukus oleks õigustatud ("Cold Fish" on peaaegu kaks ja pool tundi pikk), ent näiliselt ühekülgne lugu on üllatavalt intelligentne ja mitmetahuline, pannes võllanalju hindava inimese ka korralikult muhelema. Targemad suud teavad rääkida, et režissöörina ongi Sono selline südikas liialdaja. "Cold Fishi" puhul on minu hinnangul igatahes huvitavaim (ja aukartustäratavaim) psühhopaadi mõjusfääri sattunud hädisevõitu ja kohmetu pereisa järsk muutumine karmikäeliseks patriarhiks.

"A Field in England" (2013)

Seda eksperimentaalset friigifilmi on keeruline kirjeldada, kuid režissöör Ben Wheatley on autorina astunud järjekordse julge sammu edasi, jutustades sedapuhku "Rosencrantz & Guildenstern Are Dead'i" ja Samuel Becketti tuntuimat näidendit meenutava sürreaalse mõistuloo, mille taustaks Inglise kodusõda. Vaikne, aga kaootiline "A Field in England" on vaheldumisi frustreeriv ja geniaalne, hirmutav ja vaimukas, lummav ja tüütav, ning selle hindamiseks on sellest tarvis mõelda kui odavamapoolsest autorifilmist. Sügavalt nauditav on see muidugi väheste jaoks ning üldiselt polegi tegu enamaga kui lihtsalt kurioosse kõlksuga, kuid asi seegi, et Wheatley filmi kui meediumit otstarbekalt ära kasutab ning samal ajal mikroskoopilisest eelarvest üle olla suudab. Mitte just väga hea, kuid vähemalt omapärane veidruste, transside, hallutsinatsioonide ja sähvatuste kogum.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar