Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 15. oktoober 2013

"Man of Steel" (2013)

Nii kummaline kui see ka poleks, tabab "Man of Steel" suurepäraselt Supermani kui karakteri essentsi ega eemaldu eriti tema maailma algupärasest mütoloogiast, kuid sellegipoolest on - nii kahju kui mul seda ka öelda poleks - tegu ühe käesoleva aasta üüratuma ebaõnnestumisega, kuna režissööril Zack Snyderil (ja ehk ka produtsendil Christopher Nolanil?) näis olevat kinnisidee, et publik soovib osa saada mingist süngetoonilisest ja rõõmutust moodsast poeemist. Iseenesest ei saa ju ette heita, et "Man of Steel" söandab ja suisa tahab eristuda vanast Richard Donneri "Superman'ist", tolle järgedest ning 2006. aasta lapselikust rebootist, kuid uue filmi kunstilisuse, impulsiivse katkendlikkuse ja retoorilisuse juures on midagi pööraselt eemaletõukavat. Lähenemine on väga vale, millest on kahju, kuna filmil ei napi näiteks emotsionaalset intellekti: "Man of Steel" mõistab muuhulgas väga hästi, et Kal-El (Superman - toim.) on inimestest võõrandunud ja üksildane, kuna maailmas ei leidu kedagi temasarnast.

Ka hästi valitud näitlejad võiksid filmile hea rühi anda, ent ükski neist ei saa õieti särada. Ilmetuna mõjub isegi kümneid kilosid kaaluvasse plastikust mundrisse rüütatud Michael Shannon, kes on üks põnevamaid ja kahtlemata andekamaid nüüdisaegseid karakternäitlejaid. Kui Snyder näitas muljetavaldava suurteosega "Watchmen", et on visionäär, kes ei pelga oma nägemusele kindlaks jääda, siis "Man of Steel" demonstreerib, et tema nägemus ei pruugi materjalile alati sobida - uskumatu, kui palju pärsib filmi depressiivne meeleolu, mis seda läbib.

Muidugi märkab selleski tema väiksemaid kiikse või fetišeid. Millest selline vajadus näidata järjepidevalt meeste musklis kehasid? Kõigepealt "300" spartalased, siis "Watchmen'i" Dr. Manhattan ja nüüd Henry Cavilli kehastatud terasmees. Positiivsel toonil võiksin küll kõnelda "Man of Steeli" vaatemängulisuse eest vastutavatest eriefektidest, aga mis õige sellest? Kallid eriefektid on kaasaegse superkangelasefilmi puhul niiehknaa pigem eelduseks kui eripäraks ja näiteks 1978. aasta "Superman'i" eriefektid on naeruväärselt iganenud, kuid see ei oma absoluutselt tähtsust, sest film on tänu oma seikluslikkusele ja südamlikkusele praegugi väga nauditav. "Man of Steel" on see-eest tuima tundemaailmaga haigutus; häirivalt hüplik odüsseia. Üldiselt mõistan ma üsna hästi selle tegelase nukramaid nüansse, kuid film purustamatust, lennata suutvast ja hämmastavate võimetega keebikandjast ei tohiks tekitada tunnet, et vaatad Lars von Trier'i draamat või - veel hullem - viibid vanaema matusel. Madal saturatsioon ja Superman ei sobi lihtsalt kokku.

1 kommentaar:

  1. Märkus: ma pole koomiksiarmastaja ja kaugeltki mitte Supermani-fänn, seega ma pole tema "maailma algupärase mütoloogia" osas teab mis ekspert, kuid mis puutub tema kodumaailma ning pärandit, siis paistis kõik kenasti klappivat - vähemalt mulle ei paistnud, et midagi väga juurde fantaseeriti.

    VastaKustuta