Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 19. oktoober 2013

"Maniac" (2012) / "Jeremiah Johnson" (1972) / "Grown Ups 2" (2013)

"Maniac" (2012)

*kordus* Soov 1980. aasta kultusfilmi uusversiooni veel korra vaadata kummitas mind ajast, mil seda tänavusel HÕFFil nägin. Nimelt on kogemus näidanud, et kuigi suhteliselt lõbusalt häälestatud, aga muidu heatahtlik publik ei takista tõsiseimategi kavatsustega sünget õudusfilmi nautimast, on hoopis teine asi vaadata seda omaette. "Maniac" on üks korraga räige ja psühholoogiline (ning väga intrigeeriv) sarimõrvarifilm, mis laskub sügavale peategelasest maniaki väärastunud mõistusesse, näidates toimuvat tervenisti läbi tema silmade... sõna otseses mõttes. Teisisõnu bravuurikalt perversne ja mõnes mõttes lausa psühhedeelne rännak, mis paneb tänu oma iseäralikkusele naha päris kenasti roomama. Hindan, et Frodona tuntud Elijah Wood tahab teha ka spetsiifilisi žanrifilme, kuigi teda ennast silmab "Maniac'is" reaalselt vaid siis, kui hullumeelne fotograafist peategelane peeglisse vaadata otsustab. Hea õudusfilm, suurepärane uusversioon.

"Jeremiah Johnson" (1972)

Selles Sydney Pollacki vesternis võitlevad tähelepanu nimel peaosatäitja Robert Redford ja kaunis põlisloodus, mille ohte (sh ähvardavad ilmastikuolud) ta filmis trotsib. Jeremiah on endine sõdur, kes tsivilisatsioonist täielikult eraldunud ja saanud looduslikest andidest ning loomadest toituvaks üksildaseks mägilaseks. Peatselt ristuvad tema teed indiaanlastega, mis nõuab nende kummaliste kommete tundmaõppimist ning algatab ka veriselt päädivate konfliktide jada. "Jeremiah Johnson" on kunstiliste ambitsioonidega alternatiivvestern, milles on napilt dialoogi ja mis paistab peaasjalikult silma autentsuse poolest, sest filmi tegemiseks suunduti Utah' metsikusse loodusesse, kus mühisevad kärestikud ja hulguvad näljased grislid. Selliste filmide pärast high definition olemas ongi ning näha seda kinoekraanilt oleks ilmselt üks parajalt vägev kogemus.

"Grown Ups 2" (2013)

Pahatihti kipun just mina olema see, kes paljude poolt jälestatud Adam Sandleri kaitseks välja astub. Muidugi ei saa minagi eitada tema komöödiate idiootsust ja madalalaubalisust, kuid samas ei pane ma talle pahaks, et kasutab ära mugavust sihitu lollimängimisega isiklikke rahasalvesid täita. Happy Madisoni viimaste filmide kassaedu silmas pidades võib järeldada, et Sandler võiks purkigi peeretada ja vägagi paljud oleksid nõus raha maksma, et sellele tunnistajaks olla. Muuhulgas olen ma veendunud, et "Jack and Jill" oli lihtsalt temapoolne (vägagi edukaks osutunud) eksperiment, nägemaks, kuivõrd nõmeda komöödiaga tal on võimalik tulu teenida. Ja siis lunastab ta end mõne korraliku tõsise draamaga nagu seda olid näiteks "Reign Over Me" ja "Funny People" - nii luksuslik tööstrateegia! Mis puutub 'šedöövrisse' nimega "Grown Ups 2": film pani mind muudkui mõtlema, et kui rohelised mehikesed peaksid otsustama Maale rännata, et inimestega tuttavaks saada ja meie kombeid lähemalt õppida ning just see peaks osutuma filmiks, mida nad siiasõidul kosmoselaevas vaatavad, siis naaseksid nad ilmselt otsejoones koduplaneedile või püüaksid meid lihtsalt hävitada. Vähemalt esimesel filmil oli mingisugunegi süžee; "Grown Ups 2" on sõna otseses mõttes mitte midagi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar