Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 26. oktoober 2013

"Star Trek II: The Wrath of Khan" (1982) / "Star Trek III: The Search for Spock" (1984) / "Star Trek IV: The Voyage Home" (1986)

"Star Trek II: The Wrath of Khan" (1982)

Mahuka filmiseeria võrratuimaks osaks peetavasse "The Wrath of Khan'i" on raske süveneda, kui Star Trek'i avar maailm täiesti võõras on, aga see ei tähenda tingimata, et võhikul oleks täiesti võimatu seda nautida. Sci-fi suhtes ükskõikse inimese jaoks võib küll ehmatavalt mõjuda dialoog, mis suuresti koosneb lausetest nagu  "Project parabolic course to avoid entering neutral zone", kuid filmi süžee tuletab meelde kahte sorti probleeme: selliseid, millest sageli ajalehest loeme (Khan on tüüpiline isekas terrorist) ning selliseid, millega ka isiklikult elus silmitsi seisame (Kirk on hakanud muutuma väetiks). Spocki ja Kirki sõprusele rõhuv lõpp, mis J.J. Abramsi filmides nii hästi kujundatud ei ole, on emotsionaalselt pädev ega tohiks külmaks jätta kedagi - lihtsalt selleni jõudmine kipub tunduma tülikas. James Horneri muusika on fantastiline.

"Star Trek III: The Search for Spock" (1984)

Pärast teises osas sündinut ei ole kõvasti kahjustatud Enterprise'il enam miski endine, eriti paljust ilma jäänud Kirki jaoks ("Enterprise feels like a house with all the children gone"). Kolmanda filmi eesmärk on varasemad traagilised sündmused "nullida", et tulus seeria muretult jätkuda saaks, ja tehtud on see jällegi pigem Star Trek'i austajaile. "The Search for Spock" ei toimi kindlasti eraldiseisva loona - see oleks nagu raamatut poole pealt lugema hakata. Filmi antagonistideks olev klingonite bande ei mõju just väga ähvardavalt, ent tänu neile saab William Shatner (taas) tõestada, et tema kehastatud kapten Kirk, kellel alati kõvasti kaotada, on Star Trek'i süda ja hing. Genesise planeedil aset leidvate stseenide puhul paistab väga välja, et filmimine leidis aset stuudios.

"Star Trek IV: The Voyage Home" (1986)

Neljas mängufilm on kirjum, kirevam ja lärmakam kui kaks eelnevat, samuti on pisut suurema eelarve tõttu rohkem pirakaid eriefektistseene. Internetis leiduva informatsiooni põhjal hakkas mõte filmis osalemisest Shatnerit alles siis erutama, kui soostuti andma talle kaks miljonit dollarit palka ning õigus olla järgmise filmi režissööriks. Igavlevat näib ta sellegipoolest, kuid asi pole otseselt näitlejas, vaid napakavõitu süžees ja filmi üldiselt lõbusamas toonis. Tegijate huvides oli selgelt teha midagi varasematest filmidest erinevat: seekord ei toimu põhilised sündmused Enterprise'i pardal, vaid 1986. aasta San Franciscos, kuhu kangelastel on tarvis läbi aja rännata; see aga viib paljude vaimukate seikadeni. Huumor täitsa töötab, ent pärast "The Wrath of Khan'is" ja "The Search for Spock'is" tutvustatut ja kujutatut ei pruugi "The Voyage Home'i" lustlikkus just kuigi palju muljet avaldada, kuigi kaalul on - nagu Kirki jaoks ikka - päris palju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar