Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 4. oktoober 2013

"The Lone Ranger" (2013)

Disney võis pärast "Kariibi mere piraatide" seeria meeletut edu mürki võtta, et suurejoonelised seiklused peata kana kombel ringi kargava Johnny Deppiga peaosas on kindel võit, aga mis sa kostad, seekord ei võtnud vedu ja film osutus üheks käesoleva aasta suureks rahaliseks põrumiseks. Eks üks põhjusist ole muidugi ka, et stuudio otsustas filmi rahaliselt väga palju investeerida, raisates selle tootmiseks 225-250 miljonit dollarit ning turustamiseks mitte sugugi palju vähem.

Sarnaselt Disney möödunud aasta röögatule läbikukkumisele "John Carter'ile" tekitab "The Lone Ranger" ebamugava tunde, nagu peaksid kogema vahvat ja meeleolukat seiklust, ent ometi jälgid kogu filmi väljalülitunult - ühesõnaga täiuslik juhtudeks, kui on soov triikimise või söögitegemise käigus midagi tähelepanunõudmatut vaadata... eeldusel, et need tegevused võtavad aega kaks ja pool tundi, sest täpselt nii pikk see film ongi. "The Lone Rangeri" puhul on kõik "suur", kuid selle poolt pakutav elamus paraku kõike muud. Kahju, kuna Disney kavatsused olid üpris siirad: tuua kinolinadele peaaegu sajandivanuse ja paljude jaoks tundmatu raadio- ja teleseriaali kangelased ning ühtlasi anda Metsiku Lääne pisik mudilastest vaatajatele, kelle jaoks Johnny Deppi kehastatud veidrikest sangarid on parim asi pärast viilutatud leiba. Viimast tegi ka režissöör Gore Verbinski varasem film, kõigile rangelt soovituslik lõbus arvutianimatsioon "Rango".

Pisut heakskiitvamal toonil võib kosta, et kuigi "The Lone Ranger" on ületõrvatud kehvade digitaalefektidega ning paljude tegelaste hügieen tundub olevat liiga korralik, et nad sellesse ajastusse passiksid, on 19. sajandi Ameerikat kujutatud kirglikult: päikese käes küpsevatel tühermaadel undavad hiiglaslikud lokomotiivid, ringi müttavad hobused ja loobitakse dünamiidikeppe - nagu sirviks mõnd ilusat selleteemalist pildiraamatut! Ulja ratsaniku ja tema indiaanlasest kaaslase Tonto läbielamistes puudub aga energia ja mingisugust emotsionaalset kontakti vaatajal nendega ei teki. Tonto puhul pole muidugi võimalik ignoreerida, et tegu on maalitud näoga Deppiga (suuresti ta äratuntava hääle tõttu), kuid mängib ta seda tegelast väga nõtkelt. Mõistagi soovin ma siiski, et ta lõpetaks Tim Burtoni, Jerry Bruckheimeri jt. sülekoeraks olemise ning kulutaks oma aega ja annet väiksemate, tõsisemate filmide tegemisele. "The Lone Rangerit" ei oskaks ma õieti kellelegi soovitada, eriti pidades silmas, et kuigi film on vesternile kui žanrile väga truu, jääb see niisugustest filmidest tõsisemalt huvitunute jaoks lihtsalt lahjaks ja liiga lapsemeelseks. Üksikud selles leiduvad suurepäraselt lavastatud mastaapsed stseenid on kahjuks paremad kui film tervikuna.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar