Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 15. oktoober 2013

"The Way Way Back" (2013)

"The Way Way Back'il" on üks äärmiselt silmapaistev omadus: selles üles astuvad näitlejad, kellest nii mõnigi on ülemaailmselt tuntud staar, mõjuvad "päris inimestena" - ükski neist ei jäta muljet, nagu karanuks välja mõne moeajakirja kaanelt või näiteks telereklaamist. Heaks näiteks on Steve Carell, kes sedapuhku kehastab kergelt habetunud, joomisest ning palavusest punetavat ja enda lähedaste suhtes ükskõikset keskealist matsi. Ühesõnaga midagi totaalselt erinevat tema tavapärastest rollidest. Pidades silmas, et teismeliseksolemise ja vaimse sirgumise raskustest pajatav draama püüab elu õppetunde näpuotsatäitena serveerida võimalikult eluliselt ja realistlikult, võib osatäitjate üllatavat loomulikkust pidada positiivseks omaduseks; eriti suvekuude järel, mil suur osa Hollywoodi staaridest särasid kinolinadel superkangelaste või olla hiigelrobotite pilootidena.

Temaatiliselt on film küll üsna rutiinne, kuid tänu lausa lõkerdama sundivalt energilisele Sam Rockwellile (kes mängib üht võtmetegelasist) ning filmi võttepaikasid valgustavale suvepäikesele jätab "The Way Way Back" sisse mõnusalt sooja tunde, tuletades ka meelde, kui tore on avastada end selliste inimeste seltsist, kelle seltsis kogu aeg olla tahakski. Pisut kulunud tegevustikuga, kuid muidu soliidne väike indie-draama inimestele, kellele "Little Miss Sunshine"-tüüpi filmid (ja näiteks veepargid...!) mokkamööda on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar