Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 22. november 2013

Augusten Burroughs - "Magical Thinking"

Hinnatud bestselleriks saanud memuaari "Running with Scissors" autor Augusten Burroughs tekitab minus nii kirjaniku kui inimesena teatavat vastumeelsust, kuid mingisugune seletamatu jõud sunnib tema tõsielulisi raamatuid lugema. Küllap on midagi ligitõmbavat selles, et Burroughs pole mõni õnnetuke, kes otsib haletsust või kallistusi, vaid lihtsalt üks häbitu kuju, kellele tõi ootamatult edu enda sõgedast, trööstitust minevikust kirjutamine. Ja peab tõdema, et sellest lugemine paneb omaenda elu suhtes kuidagi paremini tundma. Kui eriti hästi läheb, saab boonusena veidi naerdagi, sest tema meenutused (millest osade tõelevastavus on loomulikult kahtluse alla seatud) ei pane oma ilustamatuses ainult kulmu kortsutama ning murelikult ohkama, vaid paratamatult muhelemagi... ja eks kõige tähtsam ole, et Burroughsi memuaarid ja isiksus üldse emotsioone tekitavad.

"Magical Thinking: True Stories" (2005) järgnes eelmainitud "Running with Scissors'ile" (2003), kus mees kirjeldab ema psühhiaatri juures elamist, ja viinakuradiga võitlemisest jutustavale "Dry'le" (2004). Erinevalt neist kahest raamatust ei keskendu Burroughs siin aga konkreetsele ajajärgule enda elus, vaid jagab üksteisest sõltumatuid lühikesi (nalja)lugusid, mis demonstreerivad hästi, milline oli manipulatiivsete väärastunud inimeste ja isiklike deemonite küüsi langemise tagajärg: halva kammitsais olemine mõjus Burroughsile, kelle paremal käel olev tätoveering ütleb The Scar Remains, moonutavalt.

Sisu poolest on "Magical Thinking" eelduspäraselt absurdimaiguline, kuid huumori ja sünguse kontrast pole sugugi tugev ja terviklikkus puudub. Sihtgrupiks ilmselt püsilugejad, kes Burroughsi tausta hästi tunnevad ja tema stiilist, mis pole ju tegelikult halb, lugu peavad. Ma ei pea end otseselt sellesse sihtgruppi kuuluvaks, kuid valmis autoriga "hüvasti jätma" ma ei ole: soov on veel lugeda 2008. aasta memuaari "A Wolf at the Table", mis on Burroughsi piinarikkast lapsepõlvest ja ta külmaverelisest, emotsioonitust isast. Väidetavalt puudub selles täielikult huumor, mida tal kombeks omamoodi turvisena kasutada. Äkki toob sellest lahti ütlemine pinnale midagi, mida tean selles häbitus haldjas olemas olevat, ent siiani täielikult näha pole saanud: inimlikkust selle kõige lihtsamal ja loogilisemal kujul. Vahest see mind tema memuaaride juurde ikka ja jälle naasma sunnibki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar