Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 12. november 2013

"Elysium" (2013)

Kui mitme aasta eest tegi tollal tundmatu lõuna-aafriklane Neill Blomkamp allegoorilise ulmemäruli "District 9", kujunes sellest omaette sensatsioon, mis ei osutunud ainult rahaliselt edukaks, vaid sai parima filmi kategoorias Oscari nominatsioonigi. Ambitsioonikas debüütfilm andis alust arvata, et Blomkampi näol on tegemist taipliku ja loomingulise visionääriga, kelle toimetustel tuleks silma peal hoida. Paistab, et selleks polegi tarvis ise pingutusi teha, sest tema teine mängufilm on üks käesoleva aasta reklaamitumaid stuudiofilme ja järjekordne testament Blomkampi armastusest sotsiaalkriitilise sci-fi vastu. "Elysium'i" puhul on Blomkamp loobunud mõnest kavalast tehnikast, mis 2009. aasta üllatushiti nõnda värskendavaks muutsid, kuid see-eest on teemad universaalsemad, kõnetades vähemal või rohkemal määral meid kõiki.

Teiste tänavu välja tulnud tähtsate ulmefilmide ("Oblivion", "Gravity" jt.) kõrval ei kahvatu sisutihe, paeluv ja lausa prohvetlik "Elysium" kindlasti. Blomkamp näib olevat veendunud, et ropprikkad inimesed hingavad vaestega sama õhku ainult selle pärast, et neil ei jää muud üle. Film kujutatab aega, mil tehnoloogilised arengud on võimaldanud luua isoleeritud utoopia nimega Elüüsium, kus jõukad saavad elupäevade lõpuni muretult tiigi ääres jalutada ja kallist veini rüübata, ilma et peaks nälgivate ja rahatutega atmosfäärigi jagama. Tõsi - näeme ju praegugi, kuidas paljud sitsivad rahamägede otsas, samas kui vastupidises olukorras inimesed hingitsevad inetutes vere järele lõhnavates slummides. Vaatamata ebavõrdsusele ühendab meid aga mingil määral ligimesearmastus ja emake Maa, millel elame. Nihilistlike vaadetega Blomkamp teoritiseerib "Elysium'iga", et kui saastatus, näljahädad jt. probleemid muutuvad ekstreemseks, on see ligimesearmastus kerge kaduma ning järele jääb vaid tuimus ja hoolimatus teiste elude suhtes. Ja kui viimaks võimalik, luuaksegi isoleeritud paradiis, kus "õnnistatud" inimesed ei pea Maa probleemide pärast enam muret tundma... aga irdumuse tõttu minetavad nad inimlikkuse. Kui tänapäeval puudub paljudel haigetel ligipääs kõige tavalisematelegi ravimitele, mis teistele on alati kättesaadavad, siis filmis kujutatavas lähitulevikus on vastandid veelgi dramaatilisemad: Elüüsiumil on tehnika, mis ravib luumurrud ja raskemadki vigastused paari hetkega, samas kui Maal elavaid tehasetöölisi ähvardab iga päev surmav kiiritus.
Teisisõnu on tõsisel "Elysiumil" üpris teravad hambad. Sarnaselt "District 9'le" on jäetud valvsalt ruumi ka  käredale run and gun märulile ning rasketele emotsioonidele, mis ei tundu üldse võltsid, sest Maale jäänud rahva rusutust on kujutatud väga elutruult. Režissöör on filmi teinud dokumentalisti mentaliteediga ja ehtsas Mehhiko agulis, tagades niimoodi räpase olustiku autentsuse. Suure seikluse keskmes on Matt Damoni poolt mängitud vägilane, kes peab iroonilisel kombel reisima enda elu päästmiseks kohta, kust ta eluga pääseda ei pruugigi: kosmoses asuvale Elüüsiumile. Kaalul on palju ja missioon pole kergemate killast. Vürtsi on lisatud paulverhoevenliku vägivallaga ja tehnoloogilise imevarustusega, millega peategelasest tehakse operatiivne supersõdur. Imestamisväärset on filmis küllaga, kuna iga detail on hoolikalt viimistletud ja tähelepanelikult kokku klopsitud, aga stsenaristina tunneb Blomkamp end natuke liiga mugavalt. Juhustele tugineb ta palju ja karakterid paistavad silma ühedimensionaalsuse poolest. Antud juhul ei pea ma silmas näiteks Jodie Fosteri mängitud mõrda (Fosteri aktsent on täiesti vastuvõetamatu, muide), vaid ka põhikangelast Max'i, kes on "endine autovaras" ja tavaline "unistusteta lihttööline". See on muidugi kenasti kooskõlas filmi realistliku hoiakuga. "Elysium'is" ei ole abstraktsioone, poeesiat või tühje filosoofilisi mõttelende inimsaatusest, kuid see ei tähenda, et film oleks intellektuaalselt piiratud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar