Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 3. november 2013

Eminem - "The Marshall Mathers LP 2" (2013)

Kuigi maailma populaarseim valge räppar Eminem on laulukirjutajana alati vähemal või rohkemal määral spontaanne ja õõvastav olnud, kasutas ta 2009. aasta albumil "Relapse" labaseid šokitaktikaid niivõrd lapsikult, et ei tundunud enam turvaline tema kord köitva muusikaga mingisugustki kokkupuudet omada. Tõsi küll, agressiivsus ja vägivaldsus on alati olnud osa ta laulude perverssest võlust, kuid korraga kõlasid need eriti kulunult, sest ta ei paistnud enam olevat võimeline oma haiglasevõitu (kuid heale) fantaasiale köitvat kanalit leidma. Eminemi uue kauamängiva "The Marshall Mathers LP 2" puhul see argument õnneks ei kehti, kuna hiljuti 41-aastaseks saanud räppar tegi muusikamaailma malemängu kõige mõnusama käigu: juhtis end mõtteis tagasi aega, mil bestseller "The Marshall Mathers LP" ta sellesama maailma kõrgustesse katapulteeris. Uue albumi puhul mõjub enim värskendavalt, et kuigi selle laulud ei kõla heldinult ja Eminem esitleb end - nagu ikka - teravmeelse ja hapet sülgavana, ei ole tema prioriteediks seekord põhjuseta provotseerida, vaid analüüsida, miks ta seda alati teha on armastanud.

Esile tuleb uhkus teistest eristumise üle ja ükskõiksus selle suhtes, mida keegi sellest õieti arvata võib; hetkel, mil ta võrdleb end psühhopaadiga, kellele on ulatatud relv (tema puhul sõnaseadmisoskus), saab selgeks, et ühtegi inimest pole võimalik tunda paremini, kui ta ise ennast tunneb. Eminemi artikulatsioon pole ammu nii lõbusalt hea olnud ning hästipaigutatud viited vanadele singlitele (albumi avalaulu minategelaseks on tema megahiti "Stan" nimitegelase noorem vend, jne.) teevad sellest haaravalt nostalgilise sisuga väljalaske, mis kõlab kord luigelauluna ja siis jälle signaalina uuestialustamisest. Eminem ei kiika vaid jälle kappi, mida ta kunagi oma emalt andestust paludes tühjaks tegi, vaid pakub ka ausat isiklikku perspektiivi sellest, miks ta on see, mis ta on. Ravimatu snoobina tunnen taas vajadust kiruda üleprodutseeritust. Ainuüksi albumi põhimõtete pärast mõjuks pisut arhailisem sound toredamalt, kuid asi seegi, et üks albumil leiduvatest paladest kasutab helitaustana The Zombies'i vana laulu Time of the Season. "The Marshall Mathers LP 2" on album, mis mõeldud eeskätt neile, kes kord ammu iga raadiojaama lemmikust Eminemist huvitusid ja siis enam ei hoolinud. Nagu mina.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar