Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 3. november 2013

"Frances Ha" (2012) / "Like Someone in Love" (2012) / "Ring" (1998)

"Frances Ha" (2012)

Ühe minu meelest tähelepanuväärseima independent-filmide tegija Noah Baumbachi uusim dramedy on võrdlemisi edukas katse matkida Woody Alleni "Manhattanit". See pole ehk sugugi halb käik, kuna Baumbachi tegelased on sarnaselt Alleni omadele üpris ekstsentrilised ja neurootilised ning must-valge pilt on lihtsalt kuidagi kutsuv ja värskendav. "Frances Ha" huumor on delikaatsem ja kergem kui režissööri eelmistes filmides, mis on tõsisemad, süngemad ning ebamugavamad, kuid selle tõttu jälle elulisemad. Taotluslik või mitte - veidi sitcomilikum lähenemine ei tähenda, et film poleks osav, täiskasvanulik portree 27-aastase segaduses naise (igapäeva)elust.

"Like Someone in Love" (2012)

Abbas Kiarostami Iraani filmid on mulle võõrad, aga kuna tema "Certified Copy" ("Copie conforme") oli ühes "Toy Story 3'ga" mu 2010. aasta lemmikfilm, olnuks minust rumal Kiarostami kõige hiljutisemast linaloost üle hüpata nagu mõnest porilombist. Kahe tüki võrdlemisest ei saa üle ega ümber, sest täiesti erinevatest kultuurikeskkondadest hoolimata on neil meeleolu ja ideede poolest päris palju ühist. Küll aga ei ole "Like Someone in Love'is" midagi, mis küündiks ligilähedale "Certified Copy" parimatele omadustele: Juliette Binoche'i võlule, tema tegelase temperamendile, filmi köitvale mitmekeelsusele või soojale Toscanale, kuhu see kõik nii mugavalt sobitus. Rahvusvaheliselt tegutsema hakanud Kiarostami unelev "Like Someone in Love" valmis sedapuhku Tokyos, mis oli uute põnevate võimaluste allikaks. Minus tekitavad hämmeldust režissöörid, kes on pädevad tegema filme neile võõras keeles, kuid tundub, et tõlkes läks miski kaduma. Häiriv on ka paljudes stseenides kasutatav võlts tänavamüra, mis on liiga vali.

"Ring" ("Ringu", 1998)

J-(tondi)õudukate ja nende kohmakate USA uusversioonide (sh. loomulikult "The Ring") laine sai alguse Hideo Nakata 1998. aasta filmist, mille aluseks oli omakorda samanimeline romaan ja mis kujunes Jaapanis hämmastavalt edukaks. Vahepealse 15 aasta jooksul on vaiksete Jaapani õudusfilmide surnud kriitvalged krõõdad lääneriikideski niivõrd tuntuks muutunud, et nüüd on arhetüüpset "Ring'i" vaadata hilja. Veel enam, et hirmu üritatakse peaasjalikult äratada viimaste stseenidega, mis ei saa enam kuigi palju kohutada, sest neid on nii järjepidevalt imiteeritud ja suisa kopeeritud. Filmina on "Ring" hulga naturaalsem ja veidi efektiivsem kui selle üldiselt hinnatud remake, aga samas piinarikkalt uimerdav ja ebaühtlane. Ennekõike on see omamoodi tore meene kergesti unustatavast ajast, mil kõigil oli kombeks veel lauatelefone ja videomakke kasutada.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar