Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 1. november 2013

"Just Like a Woman" (2012) / "Fright Night Part 2" (1988) / "Storm Warning" (2007)

"JUST LIKE A WOMAN" (2012) Mõte lemmikmuusiku laulu järgi nime saanud linateose kallal kaagutamisest ei vaimusta mind, kuid suurt üle ei jää. Raske on otsustada, kumb probleem Rachid Bouchareb'i road movie't (mis on põhimõtteliselt "Thelma & Louise" kõhutantsijatega) rohkem kimbutab: tegelaste tunnete ja tahtmiste igavus või see, kuivõrd igavalt neid tundeid ja tahtmisi edasi antakse. Sienna Miller on küps ja võrdlemisi paindlik näitlejatar, kuid selles filmis võiks ta samahästi lihtsalt kaamerasse vaadata ja tülpinult öelda: "Mu mees pilkab mind. Ma saan töölt kinga. Mu mees petab mind." Nende sündmustega tema tegelast - klassikaliselt nördinud noort naist - esimese veerandtunni jooksul tutvustataksegi ja usun, et võimatu oleks seda teha veel nürimalt. Kahe naise kõhutantsijaks olemine on eksootiline ja intrigeeriv, ent ei lisa filmile sugugi nii palju sügavust kui tegijaskond ehk tahaks. Selliste kapriisidega naised on (filmides) pigem striptiisitarid või litsid. Küll on aga hea "Just Like a Woman'i" suuresti moodsast India muusikast koosnev soundtrack.
"FRIGHT NIGHT PART 2" (1988) Paljudes kaheksakümnendate vereimejafilmides on vampiirid kui mõne rokklaulu muusikavideost väljakaranud ning tegelevad möllavate hormoonidega keskkooliõpilaste võrgutamisega, et nood siis hoiatamata surnuks pureda. Lõpuks jõutakse ikkagi arusaamisele, et tarvis on pugida küüslauguga kõvasti kaetud pitsasid ja pliiatsitest riste valmistada, et teravhambulisi tonte eemal hoida. Õuduskomöödia "Fright Night" tarbetu järg umbes niisugune ongi, huvitudes sedapuhku veelgi rohkem tolatsemisest kui õudusest ja tuues seega mängu totrused nagu rulluiskudel vampiir. Keeruline on sellest midagi kiiduväärset leida, kui aasta varem tulid välja "The Lost Boys" ja "Near Dark" - jätkuvalt hinnatud kultusfilmid, mis vastupidiselt antud linaloole lähenevad vampiiritemaatikale maitsekalt, stiilselt ja köitvalt, aga on ka kordades muhedamad.
"STORM WARNING" (2007) Austraaliast pärit õudusfilmid ei ole just teab mis originaalsed, kuid vähemalt annab kängurumaa kliima neile mõnusalt niiske atmosfääri ning erinevalt Ühendriikides tehtuist ei ole hädas peategelased totaalsed ajukääbused. Sama kehtib ka esimesele "The Texas Chain Saw Massacre'ile" ja analoogilistele tolleaegsetele klassikutele austust avaldava kolkaõuduka "Storm Warning" puhul, milles paadiga sõitma suundunud noorpaar satub väga ebameeldivate kujude seltskonda ning langeb seejärel psühholoogilise terroriseerimise ohvriks. Loo poolest midagi erakordselt värskendavat ei pakuta, kuid küllaltki räigest viimasest kolmandikust leiab täitsa toredat trikitamist ka karastunum kolekino-austaja. Salata ei saa, et film kaldub lühikesest kestusest hoolimata üksluisusele ja läheb muusikakasutusele liiale (režissöör oli ka heliloojaks), kuid üldisemas pildis viisakas õõvafilmike, mis peaks eriti hästi passima pettunuile, kes lubatud tormist paar päeva tagasi ilma jäid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar