Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 11. november 2013

"Percy Jackson: Sea of Monsters" (2013)

Pooljumal Percy Jacksoni mõtles välja noorsookirjanik Rick Riordan, kes kirjutab erinevate kultuuride mütoloogiast inspireeritud fantaasialugusid. Tõele au andes pole Jackson muidugi enamat kui alternatiiv armastatud Harry Potterile, kuid noorte lugejate (ja filmisõprade) nälg maagilistesse maailmadesse kistud teismeliste vastu on rahuldamatu. Pannakse nahka kõik, mida pakutakse - isegi kui tegu on millegi populaarsema ja edukama imitatsiooniga. Percy Jacksoni lood muudab mingil määral ainulaadseks Vanakreeka mütoloogia põhjal loodud maailm, milles oma roll mängida kõigile tuttavatel Olümpose jumalatel, kükloopidel, titaanidel, kentauridel ja muudel imetabastel tegelastel, kes on tehtud "lõbusamaks" ja tõstetud kaasaega. Esimesele filmile ei ole ma praegu kompetentne hinnangut andma, kuna selle nägemisest on mitu aastat möödas ja sisust on mul meeles sama palju kui enda sünnist, aga "kauaoodatud" järje - "Percy Jackson: Sea of Monsters'i" - tugevuste ja nõrkuste kirjapanemine pole probleem, sest need torkavad taevas säravatest tähtedestki paremini silma.

Tee mis tahad, film kannatab lahja ja lünkliku teatejooksu tüüpi loo pärast. Ei ole kuigi põnev jälgida, kuidas trotsi täis Percy sõpradega ühest hämmastavast kohast teise tormab, uusi vihjeid saab ning järgemööda erinevate totrate tegelastega tutvub. Antagonistiks on suvaline jonnipunn, kes soovib äratada titaan Kronost ja mõjub umbes sama ähvardavalt kui potilill. Ja mis puutub Kronosesse: "Wrath of the Titans" ei ole teab mis meistriteos, kuid vähemalt tunneb seda vaadates ihu ja karvadega, kui see üüratu tont unest ärkab ja esimest ringutust teeb. "Sea of Monsters'is" on suur titaan kõike muud kui aukartustäratav või hirmutav. Rohkem minu moodi, kui ma pole veel hommikukohvi jõudnud juua. Küll aga tasub kiita filmi südamlikku ja heatahtlikku huumorit. Päris nii ei ole, et aeled kägaras põrandal ja ahmid õhku, kuid paar stseeni panevad muhelema küll. Sellest muidugi ei piisa.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar