Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 26. november 2013

PÖFF 2013: 23.11-25.11

"Circles" ("Krugovi", 2013)

Pärast filmi lõppu alanud visa aplaus andis mõista, et publikul õnnestus sellest kõik väärtused kenasti üles leida, isegi kui süžee ei pane tingimata tooliäärest kramplikult kinni hoidma või pisarate pühkimiseks salvrätikut haarama. Trumpideks on kaasa mõtlema utsitav struktuur ja Srdan Golubovic'i imetlusväärne lavastajatöö, tänu millele mõjuvad maaliliselt ka stseenid, mille tegevus toimub hallides kivimajades või nende ümbruses. Erinevaid võttepaiku on maksimaalselt ära kasutatud, toomaks efektiivselt ekraanile leidlikult ehitatud lugu, mille lihtne ja loogiline lõpp paneb hinge hetkeks kenasti hõõguma. Mõrva ja vägivalla puhul kiputakse ikka ja jälle rääkima tagajärgedest, kuid pahatihti unustatakse, et need ei pruugi alati olla halvad.

"The Double" (2013)

Jutustamaks üksildust ja olemist puudutavat lugu, on "The IT Crowd'ist" tuntud Richard Ayoade oma teises mängufilmis loonud retrohõngulise düstoopia, kus naeratamast keelduvaid inimesi ümbritsevad hiiglaslikud supiautomaadid, undavad kompuutrid, kopitanud lauad ja - mis kõige hullem - ähvardav hämarus. Lisagem juurde David Lynchilt laenatud tontlik atmosfäär ja tulemuseks on üpris omanäoline film, milles olme on väga košmaarne. Ometi jätab "The Double" pseudointellektuaalse ja mitmepalgelise mulje: esitatavatele eksistentsialistlikele küsimustele otsitakse vastuseid otsekui möödaminnes ja žanriliselt määratleda on seda keeruline, sest kafkaliku painaja kohta on selles ka üllatav kogus kuiva huumorit. Film on enim köitev, kui endale sisendada, et Ayoade püüab näidata, milline on reaalne maailm läbi äärmiselt üksiku ja tõenäoliselt vaimuhaige inimese silmade; arvestades, et filmi aluseks on Dostojevski lugu, pole niisugune interpretatsioon ehk kõige arulagedamgi. Jesse Eisenberg on siin topeltrollis tugev.

"Gloria" (2013)

Filmi vaatama suundudes tabasin end mõttelt, et söön salli ära, kui selles ei kuule Laura Branigani ekstaatilist hitti "Gloria". Kuulis küll, muidugi kuulis! Hispaaniakeelset versiooni pealekauba! Ja osa publikust plaksutas kaasagi! Film on üks elujaatav happy pill kaunist Tšiilist, kuid sellest tasub ka kõnelda kui suhtedraamast, mis püüab näidata, et vanemas eas inimesedki võivad armastuse lahinguväljal käituda lauslapsikult. End vabalt-vallatult tundev Paulina García särab nimitegelasena kui täht taevas, pudelipõhju meenutavate klaasidega prillid ees ja kõik tantsuliigutused selged. Hea rütmi ja küllaltki keeruka tundemaailmaga hõrgutis.

"Nebraska" (2013)

Kellele Alexander Payne'i ("Sideways") filmide kurbnaljakas toon ja sardoonilisevõitu tegelased juba tuttavad on, võivad aimata, mida režissööri minimalistlikust road moviest oodata tasub, kuid lisaks ootuspärasele südamlikkusele ja terasusele väärib "Nebraska" puhul äramärkimist ka tugevalt nostalgiline meeleolu, mis muudab filmi jumekaks ja kuidagi universaalseks. Igati õigustatult on pälvinud palju heakskiitu karakternäitleja Bruce Dern, kes kehastab napisõnalist ja nõdrameelset Woodyt. Selle väeti tegelase käitumine ja olek on pealtnäha kerglased, kuid Dern suudab ta muuta nukraks, salamisi väärikaks ja päris pagana naljakaks. Filmi keskosa võinuks Payne kompaktsuse huvides küll kärpida, kuid tema "The Descendants'ile" teeb "Nebraska" silmad ette, no question about it. Paneb muhelema ja natuke nõelab ka.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar