Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 29. november 2013

PÖFF 2013: 26.11-28.11

"The Future" ("Il futuro", 2013)

Kehvasti välja kukkunud draama väga intrigeeriva ideestikuga. Lugematutest kultusfilmidest tuntud hollandlane Rutger Hauer on kummituslikus häärberis elava kunagise atleetliku näitleja Maciste'ina suurepärane ning tähendusrikkad erootilised stseenid on tehtud maitsekalt, ent kuna tegelaste motiivid ei joonistu selgelt välja ning nende vahel igasugune pinge puudub, pole film psühholoogiliselt surveline. Meelde jäävad vaid üksikud stseenid, milles pimedaksjäänud Maciste meenutab värvikat minevikku. Loo potentsiaal ei jää just märkamatuks, kuid režissöör Alicia Scherson pole sellega eriti lahedalt ümber käinud. Usutavasti on Roberto Bolaño romaan, millel film põhineb, kõvasti etem.

"Detective Downs" ("Detektiv Downs", 2013)

Kuna peategelaseks on Downi sündroomiga noormees, kes tegutseb eradetektiivina (à la Bogart "The Maltese Falcon'is"), asetab film end õhukese jää peale - kui tekib korrakski tunne, et komöödia mitte ei naera temaga ühes, vaid tema üle, on üritus luhta läinud. Erinevalt (minu arust) mõnitava kõlaga pealkirjast ei ole film läbinisti õel, kuid pentsiku set-up'i ja häirivalt seksistliku huumori tõttu pole see Norra (krimi)komöödia sugugi nii südantsoojendav kui Kaisa Karu sisututvustuses tõotab. Minust kui komöödiate suhtes immuunsest inimesest suutis detektiiv Bogerud kaks spontaanset naerupahvakut välja pigistada, mis polegi kõige häbiväärsem tulemus, aga eriliselt meeldejäävaks feel-good filmiks seda nimetada ei raatsi.

"Moebius" (2013)

Seansi ajal kujutasin korduvalt ette, kuidas pärast filmi lõppu hakkab haudvaikses saalis üks õnnetuke tagasihoidlikult, kuid heakskiitvalt plaksutama ning jätab siis kohe järele, sest kellelgi pole kaugeltki kavas ta eeskuju järgida. Päris nii paraku ei juhtunud, kuid täpselt sellist tüüpi ongi tunnustatud Kim Ki-duki üllatavalt kõnekas "kastratsioonikomöödia". Filmi väärtustamiseks on vaja lihtsalt aru saada, mida autor mehelikkuse teemadel öelda tahab ja kui absurdselt ta seda teeb. Läbi sõgeda huumori prisma näitab Ki-duk, mida tähendab kaasaegses ühiskonnas peenist omada ja millised on selle kaotamise tagajärjed; absoluutselt iga stseen (millest osad on oma maanilises perverssuses pööraselt naljakad) edastab kindlat sõnumit. Inimesele, kes on tähelepanelik, tugevate närvidega ja avameelne, on skandaalsel "Moebiusel" päris palju pakkuda.

"The Selfish Giant" (2013)

Morn ja realistlik, aga vaguravõitu Briti draama kahest poisist, kes elavad Bradfordi-nimelises linnas rasketes oludes ning otsivad ja müüvad koos metalli, et raha teenida. Nende sõprus on filmi tuumaks ja mõjub tänu headele osatäitmistele veenvalt, samuti väärib tähelepanu Clio Barnardi õrn režiitöö (filmis on palju rahustavaid kaadreid aasal seisvatest hobustest või elektriliinidest hallika taeva taustal). Suurbritanniast on muidugi tulnud palju elulisi linalugusid töölisklassi inimeste süngest argielust, mistõttu on "The Selfish Giant'il" oht pühendunud filmisõbrale tuttav tunduda. Ülejäänute jaoks oleks see tegelikult perfektne sissejuhatus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar