Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 13. november 2013

"Prisoners" (2013)

Alustuseks tahaksin teatada, et minu meelest on päris judinaidtekitav, kuidas suur hulk kaduma läinud inimestest kadunuks jäävadki, nagu neid poleks kunagi üldse olemas olnud. Leitaks siis surnukehagi või midagi, aga ei - nad on teinud enda elu hämmastavaima mustkunstitriki ja igaveseks haihtunud. Põnevusdraama "Prisoners" keskmes on murest murtud pereisa (Hugh Jackman), kes usub, et tema kadunud väikest tütart ja tolle samaealist sõpra ei pruugitagi leida. Tõenäoliselt röövitud tüdrukute otsimise eest vastutab tulemustele orienteeritud politseiuurija Loki (Jake Gyllenhaal), kes teab hästi, et korralikke juhtnööre napib. Kuna asjad paistavad lootusetud, teeb muidu korralik isa midagi mõtlematut, et tütar tagasi koju saada.

"Prisoners" on innuga tehtud kvaliteetfilm, millest õhkab professionaalsust ja pühendumust. Kollanokk Aaron Guzikowski hoolikalt konstrueeritud stsenaarium on muidugi võrratuks vundamendiks: tegelased on rikkalikud ja komplekssed (mis omakorda muudab nende tihti moraalselt must-valge käitumise mõistetavaks) ning loogilist sündmustikku täitvate sõlmede lahtihargnemisel tekib hulk uusi. Isegi Loki, kelle ülesandeks on märkmiku ja politseimärgiga vehkida ning juurdlust läbi viia, osutub üllatavalt keeruliseks karakteriks, kellega Jake Gyllenhaal ennast hästi proovile panna saab. Ja samal ajal on köitev jälgida, kuidas Hugh Jackmani kehastatud isa upub aegamööda teda jälitavast mustast pilvest langeva vihma sisse. Tema raev, äng ja süütunne on hoomamatud. Vahel ollakse kõigeks valmis, et lähedased tagasi saada. Siinkohal sooviksin väljendada oma heameelt, et see roll ei läinud Mark Wahlbergile (nagu esialgu planeeritud oli), kes oleks selle võimsa laeva nii ruttu põhja lasknud, et ma oleks ilmselt nördimusest eneka teinud. Osatäitjaid meelitav stsenaarium annab filmile terasest luustiku, kuid "Prisoners" paistab silma ka hiilgava (ja üsna eurooplasliku) tehnilise teostuse poolest. Palju on tõmmanud tähelepanu Roger Deakinsi lummav operaatoritöö, mille eest saab film kahtlemata Oscari nominatsiooni ja mida peaks vähemalt tajuma isegi inimene, kes üldiselt ei mõista filmi kui kunstivormi. Deakins on kaamera taga sama andekas kui Mozart oli klaveril - meloodiad muudkui tulevad. Osav kadreering juhatab otse Pennsylvania kummituslinna; värvitusse sügisesse, mis ümbritseb keebina selle elamurajoonide kahekorruselisi maju. Vaata ja imesta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar