Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 12. november 2013

"The Diving Bell and the Butterfly" (2007) / "Contact" (1997) / "The Fisher King" (1991)

"The Diving Bell and the Butterfly" ("Le scaphandre et le papillon", 2007)

1995. aasta lõpus elas ajakirja Elle toimetaja Jean-Dominique Bauby üle rabanduse, millest toibumise järel avastas enda õuduseks, et suudab liigutada vaid ühte oma silmadest (teine õmmeldi profülaktilistel põhjustel lihtsalt kinni). Ometi ei mõjutanud juhtunu kuidagi mehe mälu, mõtlemis- ja kujutlusvõimet: halvatusest hoolimata "kirjutas" Bauby memuaari, mille põhjal kunstnikuna tuntud Julian Schnabel mängufilmi tegi. Tõtt-öelda pole viimane aga pooltki nii hämmastav või inspireeriv kui lugu ise. Film ei eristu peategelasest kuigi palju: mõlemad on liikumisvõimetud, jäigad ning suutmatud siiraid emotsioone väljendama. M.C. Escheri tuntud joonistuski juhatab kummituslikematesse kohtadesse kui Schnabeli draama.

Contact (1997)

Carl Sagani samanimelisel raamatul põhinev arutlev ulmefilm, mis seab eesmärgiks realistlikult kujutada meie uskumuste ja tõekspidamiste muutumist pärast maavälise elu olemasolust teadasaamist. Peategelaseks pühendunud teadlane (Jodie Foster), kelle tegevusest hämmastav rännak alguse saab ning supernoovade ja imede seltsis ka lõpeb. "Independence Day" tüüpi laamendamistest on asi siiski kaugel: esiplaanil on religioossed, teaduslikud ja poliitilised kõhklused, mitte lendavad taldrikud või tigedad rohelised mehikesed. Ühesõnaga intelligentsete motiividega mitmetahuline draama, mis esitab erinevatesse usuteemalistesse diskussioonidessegi passivaid küsimusi ning utsitab kaasa mõtlema. Halb mälestus jääb ainult vähearendatud ja/või ebavajalikest kõrvaltegelastest ja mõnest migreenitekitavalt sentimentaalsest stseenist, mis filmi orbiidil tiirlevad.

"The Fisher King" (1991)

Huumorivarjundiga draama kahetsusest ja lunastusest, mille lavastas jaburdamisest tulvil fantaasia- ja ulmefilmidega tuntust kogunud Terry Gilliam - mees, kelle võõrastavalt sürreaalne stiil on mulle kahjuks alati rotimürgina mõjunud ("Tideland" on üks ebameeldivamaid filme, mida elu jooksul näinud olen). Tema linateostes meenutavad tegelased käpiknukke ning kentsakad kaameranurgad, mis kõike luubi kombel suurendavad, teevad lihtsalt ärevaks. Žanriliselt oli "The Fisher King" Gilliami jaoks väikestviisi kõrvalepõige, sest režissöör oli kallite eriefektifilmide tegemisest ajutiselt tüdinud ja otsis vaheldust, kuid see ei sundinud teda end taltsas hoidma. Oleks muidugi naiivne eeldada, et film gilliamlikust veiderdamisest täiesti prii on, kuid selle tõttu muutub üsna lihtsa, ent inimliku looga draama end kordama kippuvaks komejandiks, mis ei näita muidu tublisid peaosatäitjaid just parima külje alt.

1 kommentaar:

  1. Minust selgema mõistusega inimesed, kellele Gilliami looming siiski südamelähedane on, saavad õige varsti rõõmustada: PÖFFil on võimalik näha tema uusimat filmi "Nullteoreem".

    VastaKustuta