Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 7. november 2013

"The Mortal Instruments: City of Bones" (2013)

Kurikuulsate "Videviku" romaanide põhjal valminud veelgi kurikuulsamad kassafilmid aitasid Stephenie Meyeri loodud maailma universaalselt tuntuks muuta ja osutusid rahaliselt nii meeletult edukaks, et teiste analoogiliste noorsooromaanide ekraniseeringuid on hakanud ilmuma nagu seeni pärast vihma. See ei tähenda aga, et kõik neist oleksid üdini kõlbmatud: üllatavalt intelligentne ja siiras "Warm Bodies" ja intrigeeriva fantaasiamaailmaga deep south nõialugu "Beautiful Creatures" on mõlemad etemad igast jaost "Twilight'i" seerias. Cassandra Clare'i (praeguse seisuga) kuueosalise "Surmava arsenali" seeria avaraamatu adaptatsiooni "The Mortal Instruments: City of Bones" kohta kahjuks sama öelda ei saa.

Vähemalt võib juba praegu eeldada, et filmisarja sellest ei kujune, kuna kõigest mõne kuu eest kinodes jooksnud linalool ei õnnestunud õieti kelleski õhinat tekitada. Kontseptuaalsel tasandil ei ole Clare'i ajunatukeses sündinud maailmal suurt vigagi (autor näib olevat Guillermo del Toro austaja), kuid säästlikult tehtud film on tüütult pikk ja kohmakam kui bussi peale lippav turult tulnud mammi. Lugu ei saagi hoogu sisse, kuna see koosneb noortele mõeldud fantaasiaromaanide tüüpilisimatest klišeedest, alustades näiliselt ohtlikust, kuid kenast sõdalaskutist ning lõpetades raskesti määratletavate sümbolitega, mis on järjekordseteks detailideks pooletoobises kummalistest elukatest kubisevas võlumaailmas.

Tahaksin väita, et raamatu mugandamisel pole eriti vaeva nähtud, kuid teadupärast polegi young adult fantaasiakirjanduses kohta reaalsetele emotsioonidele ja loo ratsionaalsele kulgemisele - loeb vaid väljendite pildumine ("varjukütid") ja reeglite sätestamine ("deemonid reageerivad kindlatele helisagedustele"). Filmis takti lööv jabur ideestik tekitab kaubanduskeskuses vanemad silmist lasknud lapse tunde. Õnneks ei võta film end täiesti tõsiselt, visates enda algupära üle peenelt naljagi. Seda enam võib nimetada "The Mortal Instruments: City of Bones'i" suurepäraseks omasuguste paroodiaks, aga filmina on see sama unustatav kui pealkiri.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar