Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 9. november 2013

"Tyson" (2008) / "The Turin Horse" (2011) / "The Missouri Breaks" (1976)

"Tyson" (2008)

Oma hiilgeaegadel oli poksitšempion Mike Tyson maailma silmis murdmatu, kuid lõpuks vägistamises süüdi mõistetud ja aastaid trellide taga veetnud mees ei ole kellegi ingel. "Tyson" on väike portreefilm, mis vanade arhiivimaterjalide ja uute intervjuude abiga räägib sammhaaval tema nooruspõlvest, tõusmisest maailma parimaks poksijaks, esimesest abielust, kõiki jahmatanud kaotusest Buster Douglasele, eelmainitud vanglakaristusest ning spordiajalukku läinud matšist, mille käigus hammustas Tyson vastast Evander Holyfieldi kõrvast. Film on intrigeeriv ka nende jaoks, keda sport ükskõikseks jätab, kuna poksimaailma poliitika leierdamise asemel keskendutakse erapooletult Tysoni edu ja mandumise psühholoogilistele tagamaadele. Sügavalt häiritud Tyson teab isegi, et tal on probleeme (olnud) ega tunne piinlikkust neist rääkida, ja tema kehvavõitu verbaalsed oskused teevad kuulamise veidralt köitvaks.

"The Turin Horse" ("A torinói ló", 2011)

See Eesti filmiasjatundjate poolt vägagi kõrges hinnas hoitud eksistentsialistlik film tekitas samu tundeid, mis Terrence Malicki paljukirutud "The Tree of Life": fantastiliseks filmiks nimetada oleks ehk liig, kuid sellegipoolest meeldejääv audiovisuaalne elamus. Béla Tarr loob pikkade aeglaste kaadrite, must-valge pildi ning lämmatava tõsidusega midagi eriliselt lummavat, paisates otse keset endasseneelava hukatuse ulgu. Nietzschest, kelle nime filmi kogeda otsustanud inimene esimese asjana ekraanil silmab, ei tea mina suurt midagi, kuid pole tarvis olla paberitega putukaspetsialist, et kärbest ära tunda. Linateose näriva õhustiku kujundamisel on Tarr andnud endast parima, et pahaendeline ja tähenduslik oleks rõhutatud, muutes selle arusaadavaks konteksti tundmisest sõltumata. Film kui oomen.

"The Missouri Breaks" (1976)

70ndate keskel peeti Jack Nicholsonist ja Marlon Brandost näitlejatena nii palju lugu, et ainuüksi mõte kahe mehe nägemisest vesternis tekitas igaühes erutusvärinaid. Arthur Penn'i "The Missouri Breaks'i" suhtes olid inimeste ootused väga kõrged, kuid paraku ei suutnud film neid kuidagi rahuldada. Nüüdseks unustushõlma vajunud linateos on, tõepoolest, tonaalselt ebaühtlane ning filmitud hämmastavalt silmapaistmatutes paikades, ent Brando sõgeda inimkütina on omaette nähtus. Teadupärast oli näitleja muutunud tolleks ajaks nii laisaks ja ükskõikseks, et ei viitsinud enda pead dialoogi selgeksõppimisega vaevatagi ("Apocalypse Now" võtetel omas selline suhtumine juba katastroofilisi tagajärgi, kuid õnneks lõppes kõik hästi) ning luges teksti maha või improveeris oma maitse järgi. Nõnda ebaprofessionaalse käitumise tõttu oli Brando nagu veider üllatusmuna, kelle sonimisest ja mõminast paremat meelelahutust pole lihtne leida. Õnneks pakub ratsionaalsem ja tasakaalukam Nicholson siinkohal tarvilikku kontrasti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar