Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. detsember 2013

2013. aasta alahinnatuimad filmid

Otsustava nimekirja lõppeva aasta silmapaistvamatest linateostest teen pärast Oscarite jagamist. Senikaua tasuks aga meenutada umbes 150 seninähtud 2013. aasta filmi ja spetsiaalselt välja tuua need, mis ehk ebaõiglaselt tähelepanuta jäid ja rohkem väärt olid, kui esmapilgul paista võis. Tundub kuidagi ebaaus neid lihtsalt unustada. Ühesõnaga väike valik filme (valdavalt aasta esimesest poolest), mis meeldisid mulle palju rohkem, kui oodata oleksin osanud:

BEAUTIFUL CREATURES

"Twilighti" menu pärast on Hollywoodis hakatud massiliselt tootma fantastilis-romantilise sisuga noorsoomaanide ekraniseeringuid. Just niisuguste hulka kuuluv "Warm Bodies" pälvis aasta alguses õigustatult tunnustust. Margaret Stohli ja Kami Garcia romaanil baseeruv nõialugu "Beautiful Creatures" tembeldati jällegi mannetult magedaks tiinekaseikluseks; samuti ei õnnestunud filmil küllalt tulu teenida, et järgede tootmine usutav tunduks. Kahju, sest "Beautiful Creatures" ei ole kaugeltki rumal film ning segab üheks kütkestavaks kokteiliks Lõuna-Carolina padrikud, musta maagia ja loomulikult kahe noore armastaja malbed suudlused. Kindlateks plussideks on ka kaheksakümnendate noortefilme meenutav kerge huumor ning järepidev kirjandusteostele viitamine. Näiteks loeb mässumeelne, kuid erudeeritud noor meespeategelane usinalt Bukowskit ning Millerit ja kuulab oma vana muskelauto raadiost Bob Dylanit.

THE CANYONS

Aasta lummavaim rämpsfilm! New York Times'is ilmus selle tegemisest ning Lindsay Lohaniga töötamise õudusest võrratu artikkel, mida lugedes oli filmi suhtes huvi kerge tekkima. Ja pidades silmas, milline vaev oli režissöör Paul Schraderi jaoks Bret Easton Ellise stsenaarium vastuvõetavaks filmiks teha (peamiselt tõrksa Lohani pärast muidugi), ei ole see sugugi kohutav. Olgu - õige pisut, aga vähemalt on see 'rongiõnnetus' on nii hämmastav, et pole muud valikut, kui hämmeldusega jõllitama jääda. Ellise romaanidesse kiindunute jaoks on "The Canyons" muidugi eriline maiuspala, sest selle valmimisel ja sisul on mõne ta teosega päris palju ühist. Minu meelest on ikkagi tegu hea filmiga, alustades kohutavast grindhouse'ilikust trailerist ja lõpetades käredate seksistseenidega. Ja nt. Salon mõistab, kui paeluv on skandaalne peaosatäitja tegelikult: "Lindsay Lohan gives an extraordinary performance that may not exactly be acting, or that blurs the imprecise boundaries between acting, psychotherapy and autobiography. Like the abandoned theaters, Lohan is a relic of the recent past, both noble and pathetic, a leftover fragment of a boom that abruptly went south."

DARK SKIES

Vaatamist väärivad 2013. aasta õudusfilmid võib, nagu ikka, ühe käe sõrmedel kokku lugeda ning kaks neist tegi noor geenius James Wan, kelle odav "The Conjuring" osutus üheks aasta tulusamaks (või vist suisa kõige tulusamaks?) filmiks. "Dark Skies" unustati see-eest sama kiiresti kui suvaline pesupulbrireklaam. Kahju, sest "Legioni" ja "Priesti" teinud Scott Stewarti jaoks oli see lavastajana suur samm edasi. Üsna vaheldusrikkal kombel jutustab "Dark Skies" mõistatuslikest tulnukatest, aga kasutab selleks kaasaegse tondifilmi kuju. Tore on näha nii kummituslikku õudukat, mis ei pane tahtma voodi alla või kappi piiluda, vaid hoopis taevasse vaadata. Filmi hea helimontaaž ning klaustrofoobiline atmosfäär tekitavad meeldivalt kõheda tunde, millest vabanemiseks läheb halvemal juhul tarvis klaasi sooja piima ja "Sinu nägu kõlab tuttavalt" vaatamist.

PAIN & GAIN

Michael Bay, kes ei pruugi alati teadvat, kas teeb kallist kassahitti või pornokat, seadis ülesandeks luua odavam film kui tavaliselt (25 miljonit, mis on tema jaoks võileivaraha). Tulemuseks on Bay intelligentseim ja täidlaseim film seni: häiriv, pea sürreaalne tõsieluline lugu Ameerika unelmast. Film sisaldab hulgaliselt imposantseid lahendusi, on tonaalselt ühtlane, hea tempoga ning pakub ka mingil määral mõtlemisainet. Selle tegelaste rumaluse ja naiivsuse suhtes on võimatu tõsiseks jääda, kuigi lugu ise oma absurdsusele vaatamata seda ometi on - kogu krempel tekitab tahtmise pikk dušš võtta... heas mõttes. Omapärane ja eklektiline neveldinetaylorlik taies. Söandaks öelda, et viimane nii jahmatav tõsilool põhinev "idioodid-üritavad-sooritada-perfektset-kuritegu-film" oli Larry Clarki "Bully". "Pain & Gain'i" puhul võib nilbe huumori üleküllus muidugi häirivaks osutuda.

THE PURGE

Nimetada "The Purge'i" tähelepanuta jäänud läbikukkumiseks oleks väär, kuna kõigest kolm miljonit maksma läinud film on ülemaailmselt teenida jõudnud muljetavaldavad sada miljonit dollarit ning saab praeguste plaanide põhjal tervelt kaks järge, millest esimene peaks välja tulema aastal 2014. Kellelegi ei jäänud muidugi märkamatuks, kui hea on "The Purge'i" kontseptsioon (lähitulevikus muutub kuritegevus kord aastas 12 tunniks legaalseks), kuid sissetungipõnevikuna oli see paljude jaoks loogikavaba ja lihtsalt lahja. Film on muidugi tagasihoidlik, sest madal eelarve ei võimaldanud lähemalt näidata patupuhastuse ajal toimuvat. Keskendutakse hoopis heas majanduslikus seisus olevale perekonnale, kelle kodu ootamatult rünnatakse. Pean lugu sellest, et tehtigi täpselt nii palju, kui eelarve võimaldas. "The Purge" on ju efektiivne ning viisakas õuduspõnevik ja tekitab soovi patupuhastuse kohta rohkem õppida. Loodetavasti järg tuleb selles osas vastu.

SAFE HAVEN

Päris mitu poppi pisarakiskujat teinud Lasse Hallströmi romantiline draama mõjus enamikule kui standardne Nicholas Sparksi loo järgi tehtud naistekas, mis loo poolest liiga sarnane "Sleeping with the Enemy'le"; samuti pani paljusid silmi pööritama absurdne lõpp. Jah, naistekas on "Safe Haven" valdavalt küll, aga mitte ülemäära suhkrust sorti. Kahe peaosatäitja vaheline keemia on küllalt tugev, et lugu oleks emotsionaalselt tõhus ning kaunis väikelinnaõhustik on rahustav. Niisamagi kuulama kutsuval soundtrackil on muuhulgas Lissie väga ilus cover Fleetwood Mac'i "Go Your Own Way'st". "Safe Haven'i" lõpp jätab tõesti soovida ja võib lausa segadust tekitada, aga üldiselt elegantne ja üllatavalt liigutav portsjon roosamannat. Mulle meeldis ka näiteks "The Last Song" Miley Cyrusega peaosas, mis kah Sparksi raamatul põhines. Ei tea, kas peaks äkki kirjaniku töödega tutvust tegema?
"Slumdog Millionaire'i" eest Oscari võitnud Danny Boyle'ist on saanud nii mainekas filmitegija, et iga ta filmi saabumisse on hakatud suhtuma kui omaette sündmusse. Ometi ei kõnele kevadisest "Trance'ist" enam küll keegi ning loota ei maksa, et see üldse kellegi aasta parimate filmide edetabelisse mahub. Tõsi, see polnud kaugeltki perfektne - süžee kisub mõttetult segaseks ning liiga palju rõhku on pandud visuaalsele küljele - aga "Trance" on vaieldamatult julge ja innovaatiline põnevik, mis võtab tugevatest näitlejatest viimast ning üritab uimastava, kuid intensiivse pildikeele abil vaatajat tasapisi lahtiharutatavasse puntrasse tõmmata. Vincent Cassel on filmis eriti silmapaistev.

1 kommentaar:

  1. Vähemalt kahe-kolme filmi, sh viimase, osas olen vägagi nõus.

    VastaKustuta