Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 14. detsember 2013

"Blue Is the Warmest Color" (2013)

Keda valdab tunne, et ei soovi näha kolmetunnist Prantsuse lesbidraamat, peaks kiiremas korras meelt muutma, et mitte jääda ilma ühe 2013. aasta ilusaima linaloo nägemise rõõmust. Loen parajasti enda lõbustamiseks populaarse "Fifty Shades'i" triloogia teist raamatut ning olen päris usin Hollywoodi romantiliste komöödiate vaataja, seega tean suurepäraselt, kuidas labaste filmide ja romaanidega üritatakse maha müüa ideed suhkrusest armastusest, mis kestab igavesti ja on kõikevõitev. Vaataja ei pea olema üdini naiivne, et tunda rõõmu, kui tema südant kergete võltsidüllidega kiiritatakse ja ega selles ju midagi halba olegi. Eriti kui see paneb rohkem väärtustama õrnalt särisevaid filme nagu Cannes'i filmifestivalil Kuldse Palmioksa võitnud "Blue Is the Warmest Color" ("La Vie d'Adèle"), milles armastus on purunemisohtlik ja loomulik ning iga suudlus või puudutus kahe armastaja vahel nagu pehme pintslitõmme mööda hinge pinda. Abdellatif Kechiche'i pika mängufilmi puhul on palju kõmu tekitanud seksistseenid (põhiliselt Ameerikas muidugi), millest aeganõudvaima filmimiseks kulus tervenisti kümme päeva. Noh, jah, on tõesti seksistseenid, aga need on ausad ja tarvilik osa süžee ning peategelase tarmukast õitsengust - umbes nagu möödunud aasta "The Sessions'i" puhul. Selle järgi, kuidas ja kust tüdrukud teineteist puudutavad, saab neist üht-teist teada. Eddie Murphy naljatles oma koomikuaastatel laval ikka, kuidas armatsemist tegelikult ei eksisteeri ja on hoopis keppimine. "Blue Is the Warmest Color'i" Emma ja Adéle küll armatsevad ja mitte ainult magamistoas. Kuna Adèle Exarchopoulos ja Léa Seydoux on suurepäraselt sünkroonis, on neil luksus läbi vastastikuse sädemepildumise teha seda kõikjal: klubides ja tänaval ja pargis. Taustamuusika kasutamisest hoidumine ja filmimiseks kasutatud väikese Canon C300 kaameraga näitlejate lähedal püsimine muudab filmi väga vahetuks, intiimseks ja tooreks. Samas tähendab küllaltki tavapärase tehnika kasutamine ka, et režiitöö poolest pole muidu nägusal filmil eriti isikupära. Suurema osa tööst teevad niikuinii näitlejad ära, nii et Kechiche (kellel pärast filmi valmimist osatäitjatega korralikult tülli õnnestus minna) võinuks endapoolse panusena veidi pompoossemaid lahendusi proovida. Soderberghi "Behind the Candelabra" kõrval on soojalt sisisev "Blue Is the Warmest Color" teine selle aasta tõeliselt meeldejääv gay-film, voolujooneline suurteos seksuaalsusest ja armastusest. Võib-olla tunduvadki Hollywoodi läilad muinasjutufilmid just selle pärast võltsid, et need justkui keelduvad tunnistamast, et kõik vananevad ja arenevad ja minetavad noorusliku ilu. Enamasti ei märkagi, kui hapraks see võib aegamööda muuta meid ja olukordi, milles oleme. Aga pahaks ma ei pane, et Gerard Butleri jt. mängitud kujudel selliseid muresid pole.

PS. Mulle istub väga filmi lööv ingliskeelne pealkiri! "Adéle'i elu" olnuks palju mittemidagiütlevam.

9 kommentaari:

  1. Küll see 'armatsema' on ikka rõve sõna - täitsa häda, et eesti keeles seksi kohta kuidagi kenamini öelda ei saa.

    Mida tavapärase tehnika ja isikupära puuduse all silmas pead? Kas töö näitlejatega pole mitte üks olulisemaid režii aspekte? Näiteks milliseid pompoossemaid lahendusi sa siia soovinuks?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Noh, eks Eddie Murphy Raw šõu Kanal2 eestikeelsetes subtiitrites umbes nii öeldud ongi armatsemise kohta... ;) Mulle on see sõna meeldinud alati. Kujuta nüüd ette, kui kasutataks "laavi meikima".

      Veidral kombel just jäigi mulle antud filmi puhul mulje, et kaks tüdrukut kulgesid rahulikult omasoodu, mõnusasti teineteise najal. Miski ütleb, et nad kandnuks seda filmi sama tublisti ka mõne teise režissööri käe all, sest kõik tuli neist välja loomulikult, mitte viimase võimalike pigistuste ja pressimiste läbi. Milliseid pompoossemaid lahendusi? Lihtsalt enda jaoks väljakutsuvamat lähenemist, suuremaid plaane vahepeal või natuke kummastavamaid fantaasiastseene või midagi sellist. Filmiga olen üldiselt rahul täpselt nii nagu ta on, aga kolmese tango tunnet ei tekkinud.

      Kustuta
  2. Hämmastav, et sihuke limane kunstsõna sulle meeldib - ma ei tea vist kedagi, kes su sümpaatiat jagaks :)

    Näitlejat ei maksa mängufilmis puhul alahinnata, aga ka mitte ülehinnata. Autorifilmi puhul on režissööri määrata juba kasting ning kui lõpuks saavutatakse mulje, et ekraanilt toimuv on loomulik, on see suuresti just lavastaja saavutus. Filmivõttes pole ju iseenesest midagi loomulikku. Ja antud juhul ei läinud näitlejad lavastajaga tülli mitte lihtsalt niisama ajaviiteks, vaid just võtetel valitsenud lavastaja-poolse surve tõttu.

    Suuremaid plaane? Enam-vähem kogu film on ju suures või ülisuures plaanis. Fantaasiastseenid oleksid filmi loomuliku realismi ju täielikult hävitanud. Tunne kas on või ei ole, sinna pole parata, aga need argumendid on ikka kuidagi nõrgad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ei teki filmide puhul tavaliselt tunnet, et nüüd režissöör kõnetab mind näitlejate kaudu. Ikkagi lähenen eeldusega, et nii režissöör kui näitlejad peaksid eraldi oma laulu laulma ja mõlemad peaks ka sama valjusti kuulda olema - mis sest, et tegu on koostööga. Küllap tahtsin lihtsalt öelda, et natuke rohkem loomingulisust Kechiche'i poolt oleks taganud midagi filmilikumat ja joovastavamat. Kolmetunnise draama puhul lihtsalt tekib soov, et see oleks cinematic, vähemalt minu puhul. IMO ei tähenda see ka kohe, et peaks loomuliku realismi täielikult ohverdama (mis on kindlasti selle filmi üks põhilisi tugevusi). Either way, ma nägin selles loos ja jutustamisviisis potentsiaali, mis täielikult ei avaldunud ja miskipärast süüdistan mõttes justnimelt režissööri.

      Kustuta
    2. Ja ütleme nii, et kui keegi kisub teise alasti (mitte ainult füüsilises mõttes) ning too oskab hämmastavalt hästi alasti olla, siis kiidan ma teda, mitte teda alasti kiskunut.

      Kustuta
    3. Ma nüüd ei saa hästi aru, mida sa filmilikkuse ja kinemaatilisuse all silmas pead - mu meelest oleks päris ebaõiglane seda filmi mittefilmilikuks nimetada.

      Nagu öeldud, näitlejaid ei maksa alahinnata, aga terviku eest vastutab autorifilmi puhul siiski režissöör, kelle puhul on eelkõige olulised kaks asja - visioon ja kindlakäelisus selle teostamisel. Kechiche'il on mõlemad veenvalt esindatud.

      Kustuta
    4. Ma olen nõus uskuma, et ilma Kechiche'ita poleks see film olnud pooltki sellest, mis ta on, aga arvan küll, et seda võib nimetada mittefilmilikuks, sest suur osa sellest on improviseeritud ja koosneb juhukaadritest. Ometi see töötab, kuna Seydoux ja whatshername on lihtsalt väga veenvad ja naturaalsed. Loomulikult olen ma nõus, et Kechiche'i käe all on valminud (väga) hea film, aga - naastes muusika-analoogia juurde - ta lihtsalt valis lauljad ja pani nad võib-olla ka hästi laulma, aga ei laulnud ise piisavalt kõvasti kaasa. :) Ja ma räägin just loomingulistest valikutest, mis olid minu jaoks ehk liiga lihtsad, eriti nii pika filmi kohta. Muud midagi.

      Kustuta
    5. :) Su ettekujutus režissööri rollist euroopa autorikinos ja mängufilmi valmimise protsessist tundub üllatav. Ilma Kechiche'ita, kes polnud siin mitte ainult režissöör, vaid ka kaasstsenarist ja kaasprodutsent, poleks seda filmi mitte "pooltki olnud", vaid seda filmi poleks üldse olnud. Zero, nada, zilch.

      Kui režissööri käe all on valminud väga hea film, siis see pole mitte 'lihtsalt', vaid see ongi tema töö õnnestumine. Kindlakäelisusest oli juba juttu. Mis puutub kaasalaulmisse, siis Kechiche'ile on just vastupidi ette heidetud lausa türanlikku enesekehtestamist võtetel. Lõpptulemuse näiline lihtsus ja minimalism on osa autori visioonist, ja see on saavutatud tohutu tööga. Midagi juhuslikku siin küll pole. Võtteperiood kestis planeeritust kaks korda kauem, üles võeti 750 tundi materjali. Filmis on stseene, millest tehti sada (!) duublit.

      Kustuta
    6. Kui ma kommenteerin sellise autori hakkamasaamist režissöörina, siis ei arvestagi ma tõsiasja, et tänu temale see üldse eksisteerib. Vastasel juhul ma vaidlustaksin, kas filmi üldse tarvis on. Küsimuseks ongi lihtsalt tema valikuid filmi üldise kujundajana. See, et ta on vastutav filmi "eostamise" eest, on esimene samm õnnestumises, aga üldisemalt sõltub kõik tema edasistest otsustest. Jah, ma usun, et tulemus toimib enam kui kenasti, aga vähemalt minu jaoks terve filmi ulatuses tänu kaamera ees olnule, mitte selle taga.

      Kui kokkuvõtlikult aus olla, siis mul on tunne, et kuuldused konfliktidest režissööri ja näitlejate vahel sunnivad mind automaatselt pooli valima.

      Kustuta