Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 27. detsember 2013

Bob Dylan - "John Wesley Harding" (1967)

Bob Dylan oli populaarsuse tipus, kui 1966. aasta suvel oma Triumphi mootorrattaga Woodstockis avarii tegi. Intsident, mille täpsed asjaolud on tänini ebaselged, ei põhjustanud muusikule kriitilisi vigastusi, kuid avas Dylani silmad pöörase elutempo ohtlikkuse suhtes. Õnnetus, mida osad peavad plaanitud vimkaks, päästis iroonilisel kombel muusiku elu, sest see vabastas ta võetud töökohustustest, mis vastupidiselt õnnetusele oleks võinud päriselt saatuslikuks saada. Ühtlasi võimaldas juhtunu Dylanil nii mugavalt "haihtuda", et keegi ei osanud aimatagi, mis tema elus parasjagu toimub. Tõde on, et maha võtnud Dylan keskendus Woodstockis tasakaalukalt enda pere kasvatamisele ning oli laulukirjutajana samas erakordselt viljakas, salvestades kellegi teadmata oma kodus The Bandiga massiivses koguses laule. 1967. aasta suvel, kui leidis aset Monterey muusikafestival, muusika aina psühhedeelsemaks muutumas oli ning kõikjal hipid liikusid, asus end maal varjav Dylan, kes oli end The Bandiga mitme kuu vältel korralikult üles soojendanud, mõtlema uue stuudioalbumi peale.

"John Wesley Harding" tuli välja täna, 46 aastat tagasi, ja trügis kohe müügiedetabelite tippu. Stiili ja vormi poolest erines see aga radikaaselt kõigi, kes olid kuulnud ja tähtsustanud Dylani kuulsat "elektrilist triloogiat" (1965-1966), eeldustest. Turbulentsel ajal, mil ansamblid nagu The Beatles ja The Rolling Stones lõid aina mitmekülgsemat ja eksperimentaalsemat muusikat, tuli kõigile üllatusena, kui lihtsad on instrumentaalsest küljest "John Wesley Harding". Kõigest aasta varem maailma esimese topelt-rockalbumi "Blonde on Blonde" välja lasknud Dylan oli teinud justkui kõigi kiuste tõelise kannapöörde ja naasnud tagasihoidliku akustilise muusika juurde. "John Wesley Harding'i" salvestamiseks kulus vähem aega ja raha, kui tol ajal paljudel bändidel üheainsa laulu. Laulude salvestamisele keskenduti Nashville'is kolmel erineval päeval ja nii mõnegi puhul - mis pole Dylani puhul kaugeltki sugugi ebatavaline - piirdutigi üheainsa katsega. Lauljal polnud tarvis albumi tegemisele loominguliselt läheneda, sest teadis detailideni, mida teha soovib. Ja ehkki album tekitas kõigis imestust, arvavad vähesed, et kujuka "John Wesley Harding'i" näol on tegemist ebaõnnestumisega.

"John Wesley Harding'i" puhul on eriliselt kummastav selle sisu. Kuna Dylan kulutas tol perioodil Woodstockis aega usinalt Vana Testamenti ja Hank Williamsi lauluraamatut lehitsedes, torkavad silma laulusõnade konkreetsus ning ohtrad vihjed just Piiblile. Dylan tegi tõsiseid ümberkorraldusi selle osas, kuidas ta laule kirjutas, loobudes abstraktsetest kujutistest ja juhuslikest riimidest. Teisisõnu pani ta rõhku laulude tähendusele ja mitte sõnade kõlale, aga see ei tee tekste vähem müstifitseerivaks. Tõepoolest, "John Wesley Harding'i" palade puhul ei torka kõrva midagi üleliigset, mis omakorda võimendab LP üldiselt ähvardavat ja apokalüptilist atmosfääri. Laule võiks nimetada hirmsateks mõistujuttudeks inimestest, kes elutsevad põlistes Ameerika metsades, ahju soojendavad ja pühakirja loevad, peljates eesootavat maailmalõppu. Tugevalt metafooriline ja mõistatuslik "John Wesley Harding" nõuab aktiivset kaasamõtlemist ning tähelepanu, et selle põhjalikkus täielikult avalduks; kahtlust pole, et plaadist saaks kirjutada mahuka uurimustöö.

Hiljuti Béla Tarri "The Turin Horse'i" vahtides läksid mu mõtted korduvalt just sellele albumile, mida sarnaselt (maailma suurimale Dylani-asjatundjale) Clinton Heylinile pean Dylani perfektseimaks saavutuseks artistina. Lauludes kirjeldatavad keskkonnad on muistsed, kuid ometi võib tõlgendada paljusid ridu autobiograafilistena. "All Along the Watchtower'is" (millest enamik teavad loomulikult Jimi Hendrix'i versiooni) viitab Dylan kahele tegelasele - jokerile ja thiefile - kellest üks võiks vabalt esindada varasemat Dylanit, kes oli pidurdamatu uljaspea ning sellega oma heaolu tõsiselt ohtu seadis, ja teine omakorda "uus Dylan", kes adus, et on (taas) tõsisteks muutusteks... aga tähendada said need ainult head ('"No reason to get excited," the thief, he kindly spoke'). Albumi viimane laul "I'll Be Your Baby Tonight", leebe ja mesine, annab esimesi tõsiseid signaale Dylani täielikust transformeerumisest kantrimuusikuks, mis viis omakorda albumini "Nashville Skyline" (1969). 'Well, that mockingbird's gonna sail away / we're gonna forget it' tundub kui kena sõnum neile, keda album nii võõrastas ja kes endalt küsisid, kuhu "vana Dylan" kadunud on ning miks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar