Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 22. detsember 2013

Viis parimat Bruce Springsteeni albumit

Kuna aasta jooksul kujunes minust päris suur Bruce Springsteeni austaja, mõtlesin kirja panna viis tema silmapaistvaimat stuudioalbumit. Springsteen on minu silmis ainus nii pika karjääriga muusik, kes ainsatki paha albumit ei ole teinud (erinevalt mu melomaaniat dikteerivast Bob Dylanist, kellel on hingel sellised asjandused nagu "Down in the Groove"). Hästi, kõik pole olnud võrratud, aga tõeliselt inetu jumalateotusega pole ta tänini maha saanud ning loodan siiralt, et 2014. aasta alguses ilmuv plaat "High Hopes" seda ei muuda, ehkki praeguseks juba teatud ohumärke esinenud on.

5. "BORN IN THE U.S.A." (1984)

Kõhklesin tõsiselt, kas Springsteeni kuulajaskonda omal ajal oluliselt laiendanud megahitt-album selles väikeses edetabelis kohta väärib, sest miski ei muuda tõsiasja, et see on õõvastavalt üleprodutseeritud ja seetõttu veidi tehisliku kõlaga. Samuti algab plaat singliga "Born in the U.S.A.", mis on vist kõiki surmani ära tüüdanud. Ebaintelligentsemad Springsteeni-põlgurid lausa norivad, et kas ta muud ei mõista teha, kui laval "Born in the U.S.A.!" karjuda. Muusika lõbusus varjab aga peenelt, kui sünge ning pessimistlik on laulude sisu tegelikult. Hea näide on kahe kiimas noormehe lõbureisist jutustav 'Darlington County', mille lõpuks neist üks vahistatakse. Ühtlasi on "Born in the U.S.A." Springsteeni temaatiliselt mitmekesiseim album, andes ka esimesi tõsiseid vihjeid tema lauludes figureerivate lihtinimeste vananemisest ('Glory Days') ja põlvkondade vaheldumisest ('My Hometown'). Edev ja lakkamatut kuulamist mittesoosiv album, kuid sellegipoolest märkimisväärne saavutus, mis omal ajal muusiku veelgi kõrgemale taeva suunas upitas. Mõnes mõttes pani ta miljonid inimesed oma tegelaste kannatuste saatel higiselt tantsima.

4. "NEBRASKA" (1982)

Kaheksakümnendate alguses lindistas Springsteen värsked laulud kassettidele, et esitleda neid ta muusika instrumentaalse külje eest alati vastutanud E Street Bandile. Plaan oli laulud koos ansambliga albumi jaoks uuesti salvestada, kuid järsku otsustas ta kasutada neidsamu magamistoas kitarri seltsis lindistatud demosid. Sestap on "Nebraska" intiimne ning verdtarretavalt kõhegi, sest lisaks laulude minimalistlikule stiilile on nende sisu suhteliselt morbiidne. Springsteeni looming oli tolleks ajaks hakanud päris depressiivseks muutuma ja "Nebraskaga" jõudis see haripunkti. Palade keskmes pole kõigest elu hammasrataste jäänud sinikraed nagu tavaliselt, vaid ka mõrtsukad või muul moel ebamoraalsed kujud. Charles Starkweatherit portreteerivas nimilaulus, millega plaat algab, on varakult albumi tooni reetvad kummituslikud read: "From the town of Lincoln Nebraska with a sawed off .410 on my lap / through to the badlands of Wyoming I killed everything in my path". Ja kuigi Springsteeni laulud on kogu aeg tugevalt jutustavad olnud, tõstab näiteks lauluvormis pisinovell 'Highway Patrolman' selle täiesti uuesti tasemele.

3. "THE RIVER" (1980)

Springsteenist superstaari teinud "Born to Run'ile" järgnenud aastate jooksul oli muusik nii loominguline, et paari plaaditäie jagu materjali jäi üldse ametlikult välja tulemata (seda siis, jumal tänatud, kuni 2010. aasta kogumikuni "The Promise"). Pole siis ime, et 1980. aasta "The River" on ulatuslik topeltalbum - säästis võimalike valusate ohverduste tegemisest. LP on saanud hulgaliselt tunnustust, aga paljud justkui kahtlevad selle laulude tegelikus väärtuses (vähemalt Springsteeni kataloogi mõistes), sest suur osa neist on pidutsevatest noortest ega oma erilist emotsionaalset väge. See on aga loogiline, sest tõsisemad laulud näitavad teisalt, kuidas needsamad noored - mõistagi liinitöölised jne. - raskelt pettuvad ja haiget saavad, kui püüavad end käsile võtta ja eluga midagi tõsiselt ette võtta - õhtuti tantsimas käia ja tüdrukuid nillida on ju palju kergem. "The River'il" on ka paar masendaivamat Springsteeni lugu. Isegi autodest on korraga saanud sellesse kurblikku maailma kuuluvad tühised metallkered. Albumi viimases laulus 'Wreck on the Highway' sõidab noor tehasetööline öösel koju ning leiab maanteel(t) autoavarii teinud õnnetukese, kes lebab vere ja klaasikildude sees; seda intsidenti ta enam unustada ei suuda, sest kas poleks jube, kui mõne noore ema uksele koputab maanteepolitseinik ja ütleb, et tema mees suri autoõnnetuses?

2. "BORN TO RUN" (1975)

Pärast kaht korralikku, aga ebaedukaks osutunud stuudioalbumit oli Springsteenil tarvis teha LP, mis tõstaks ta populaarsuse tippu ja "Born to Run'iga" õnnestus tal see sajaprotsendiliselt. Tänu end ületada püüdvale E Street Bandile ja kulukale produktsioonile on laulud dünaamilised, uhked ja valjud ning nende sõnad springsteenilikult filmilikud. Kui muusik oli juba tõestanud, et suudab hämmastava luulelisusega jäädvustada oma lauludes New Jersey õhkkonda ja seal elavate noorte igapäevaelu, siis "Born to Run" süveneb spetsiifilisemalt nende hirmudesse, soovidesse ja valudesse. Kümne minuti pikkune 'Jungleland' - sümfooniline, grandioosne ja läbinisti jutustav - on vähemalt minu meelest Springsteeni parim laul (paljuski tänu Clarence Clemonsi meeldejäävale saksofonisoolole, mis ütleb vaat et sama palju kui tekst). Klassikalisel 'Thunder Road'il', mis on teda defineeriv laul, pole vist mõtet pikemalt peatudagi.

1. "DARKNESS ON THE EDGE OF TOWN" (1978)

Springsteeni kvaliteetseimaks ja ühtlaseimaks heliteoseks pean seda 1978. aasta albumit, mille puhul muusik loobus "Born to Run'is" esinenud üleliigsevõitu kelladest ja viledest ning suunas tähelepanu töölisklassi inimeste eluraskustele. Springsteenile on vahel ikka ette heidetud, et elatub samade laulude pidevast uuestikirjutamisest, aga tänu sellele ju jääbki mulje, et tema lugude tegelased elavad samas maailmas ning on üksteisega kaudselt seotud. "Darkness'i" puhul on see tunne eriti tugev, mis teeb albumist kui ühe pika filmi. Meeleolu on muidugi läbivalt negatiivne, sest puuduvad soojad armastuslaulud ning nimilaul on kõike muud kui lootusrikas. Kui "Born to Run" oli noortest, kes tahavad New Jerseyst pääseda, siis "Darkness" on neist, kes igaveseks väikelinnapimedusse neelatud. "Born to Run'i" üksikud palad on tähelepanuväärsemad kui antud plaadi puhul, aga tervikuna on "Darkness" haaravam. Toredal kombel ilmus paari aasta eest selle massiivne eriväljaanne, mis sisaldab lisaks muule dokfilmi LP tegemisest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar