Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 6. detsember 2013

"Charlie Countryman" (2013) / "Cold Prey" (2006) / "Arlington Road" (1999)

"CHARLIE COUNTRYMAN" (2013)

Pärast kolmes "Transformers'i" filmis osalemist jõudis kurikuulus eitaja Shia LaBeouf arusaamisele, et Hollywoodi koorekihti kuuluda on ebatervislik ning otsustas väärtusliku aja pühendada ahelsuitsetamisele, baarides kaklemisele ja sellistele pisematele indifilmidele, mille võtetel võib eelmise õhtu viinaviskamisest haiseda ja kaamera ees võmpa näidata. Vaevalt selline missioon pikas perspektiivis ülemäära kasu toob, aga nagu käesolev film tõendab, on LaBeouf näitlejana võrdlemisi võimekas (ja seda enam põnev saab olema teda Lars von Trieri oodatud "Nymphomaniac'is" näha). Film ise kombineerib žanreid liiga julgelt ja otsib vägisi maagiat kohtadest, kus see puudub. Kohati tekib lausa tunne, et osatäitjad on stsenaariumist väga üle. Euroopas natukenegi reisinud inimene avastab samas filmist küllaga tuttavat.

"COLD PREY" ("Fritt vilt", 2006)

Kes vähegi õudusfilme näinud, ei leia sellest üksluisest (ja millegipärast kaks järge saanud) Norra slasherist midagi meelierutavat. Suurepärane näide sellest, et kaasaegsete žanrifilmide puhul ei suuda soliidne teostus originaalsuse puudumist välja vabandada. Film jätab lihtsalt mulje, et tegijate taotluseks polnud 'enda' slasherit teha, vaid olemasolevaid kopeerida. Oleks väär väita, et sellega pole kompetentselt hakkama saadud, aga nii kulunud nippide kasutamine on naiivne. Vähemalt tuli mõni aasta hiljem Norrast analoogilise atmosfääriga õuduskomöödia "Dead Snow", mis vastupidiselt "Cold Prey'le" oli värskendav, leidlik ja nakkavalt lõbus.

"ARLINGTON ROAD" (1999)

Hitchcocki klassik "Rear Window" on inspireerinud lugematuid paranoiapõnevikke, mille seast julgeksin "Arlington Road'i" üheks tugevamaks nimetada. Äkki on põhjus selles, et Jeff Bridges'i mängitud pereisa ei pea uut naabrit mõneks maniakist sarimõrvariks või -vägistajaks, vaid Unabomberi-tüüpi terroristiks? Film on köitev ka psühholoogilisel tasandil, sest karakterid on üllatavalt konfliktsed ja meeles on hoitud, et igal terroriakti(de)ga seotud inimesel (kes võib vabalt olla näiliselt puhta südametunnistusega tavakodanik) on kindlad põhimõtted ja isiklikud veendumused, mis lõpuks ilmsiks tulla ei pruugigi. Tim Robbins on filmis peaaegu sama intensiivne kui talle hiljem Oscari toonud "Mystic River'is". "Arlington Road'i" etteaimamatuks nimetada oleks ehk liiga lahke, kuid uut infot pakutakse täpselt õigetel hetkedel ja õiges koguses, muutes filmi kergesti uinuma kippuvale telekavaatajale ideaalseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar