Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 28. detsember 2013

Clive Barker - "The Hellbound Heart"

Õuduskirjanik Clive Barkeri kuulsust pole miski rohkem kasvatada aidanud kui 1987. aasta film "Hellraiser", mis väljatulekust saati nii palju tähelepanu tõmmanud, et sellele nüüdseks tehtud umbes kaks miljardit järge. Barker kirjutas ning lavastas "Hellraiseri" ise, võttes aluseks omaenda jutu "The Hellbound Heart", mis sai eraldi trüki pärsat filmi väljatulekut.

Alles mõne kuu eest veetsin mitu meeldejäävat tundi Barkeri maagilise debüütromaani "The Damnation Game" seltsis (arvustus) ja minus polnud juba siis kahtlusekübet, et kavatsen uuesti autori mahukasse bibliograafiasse kaevuda. "The Hellbound Heart" oli ideaalne valik, sest esmakordselt ilmus see kohe pärast "The Damnation Game'i" ning "Hellraiser" on mullegi vägagi meelepärane linateos. Pika karjääri jooksul on Barker end ka mastaapsemate fantaasiaromaanidega proovile pannud, aga puhastverd õudusteose kallal pusides rändab ta julgelt temaatilises mõttes koledatesse kohtadesse, mis paljusid kohutada ja eemale tõugata võivad. Ometi - ja see on põhjus, miks autorist väga lugu pean - ei mõju ta võikaimadki stseenid labaselt või utreeritult. Vastupidi, need annavad Barkeri tekstidele imelist tekstuuri ja on tal võimaldanud kujundada oma isiklik "nägu" autorina. Teadupärast kannab filistrite pärast õudusžanr niigi teatud stigmat, seega äge, kui äkilisematel lausetel on intelligentne ja seega eneseõigustuslik kõla. Sadomasohhismist kirjutamine, näiteks, on head tasakaalu nõudev köielkõndimine, nii et kudos talle, et on nii visalt vältinud odavaks muutumist. Aga eks Barker ongi selline peen mees, britt ja puha. Kui parajasti kirjutamisega ei tegele, siis maalib, teeb trenni, joob viskit ja miilustab boyfriendiga.

Anyway. Üldjoontes suurepärase "The Damnation Game'i" puhul jäi painama, et tegu oleks kui 400 lehekülje pikkuseks venitatud lühijutuga, millesse romaani mõõdu saavutamiseks poolvägisi susatud hulk mittemidagiütlevaid kõrvaltegelasi ja tühje stseene, mis ei mõjuta kuidagi süžee terviklikkust. Nagu juba öeldud, on raamat elavalt kirjutatud ja kasutab väga teraselt ainestikuna "Faust'i", ent - rakendades autorile kalleid sõnu - loo tugevatel luudel pole just palju liha. Ilmselt sai Barkerile endalegi kohe selgeks, et romaani kirjutades ei ole ohtlik julgemalt unistada, sest juba üheksakümnendate alguses ilmus massiivne "Imajica".

"The Hellbound Heart" on see-eest alla 200 lehekülje pikk, nii et tohutu sõnadekoorma alla jäämist ei maksa kindlasti karta. Tekst on kirjutatud ootuspäraselt arhailises ja kõnekeelsust vältivas stiilis, mis lisab sadistlikku ja seksuaalset põimivale stoorile pehkinud jume (heas mõttes). Kui Edgar Allan Poe oleks hetkel elavate seas ja teeniks elatist pornoajakirjadele nilbeid lugusid saates, oleks need vast Barkeri omadele päris sarnased. Aga mõned lõigud "The Hellbound Heart'is" on tõesti pilkupüüdvalt väljendusrikkad - näiteks cenobite'ide kirjeldused:

It came from them: from the quartet of Cenobites who now, with the wall sealed behind them, occupied the room. A fitful phosphorescence, like the glow of deep-sea fishes: blue, cold, charmless. It struck Frank that he had never once wondered what they would look like. His imagination, though fertile when it came to trickery and theft, was impoverished in other regards. The skill to picture these eminences was beyond him, so he had not even tried.
Why then was he so distressed to set eyes upon them? Was it the scars that covered every inch of their bodies, the flesh cosmetically punctured and sliced and infibulated, then dusted down with ash? Was it the smell of vanilla they brought with them, the sweetness of which did little to disguise the stench beneath? Or was it that as the light grew, and he scanned them more closely, he saw nothing of joy, or even humanity, in their maimed faces: only desperation, and an appetite that made his bowels ache to be voided.

Lugemise ajal oli muidugi võimatu mitte meenutada korduvalt nähtud filmis esinevaid lõustu ja eriefekte, aga pole hullu, sest "Hellraiser" on peen õudukas. Lugu ekraniseerides võttis Clive Barker visuaalsetest võimalustest viimast ja seega võib väita, et pooleteisetunnine film pakub teravamatki elamust kui "The Hellbound Heart". Kui film juba nähtud, tekib tegelikult soov, et raamat loo nüansse sügavamalt avaks. Tegelaste seksuaalsus lööb viimases muidugi jõulisemalt välja; kohati näib nende mõtlemine sarnanevat hilisõhtuste erootikafilmide tegelaste omaga. Erootikafilmides lihtsalt pole inimesed ümbritsetud tugevaimatele ihadele vastu tulla tõotavate üleloomulike jõudude poolt. Tiirasuse ning piinade vahel tekib raamatus justkui potentne sünergia, pakkudes järjekordset head näidet Barkerile ainuomase stiili tõhususest õuduskirjanduse kontekstis.
Kaader filmist "Hellraiser" (1987)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar