Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 13. detsember 2013

J.G. Ballard - "The Drowned World"

Talvine spliin on tulnud, mis tähendab, et tahaks ainult teki all haududa, e-luger ühes ja teetass teises käes. Teisisõnu hakkab lähinädalatel (või suisa -kuudel) ilmselt veidi rohkem ilmuma raamatupostitusi.

J.G. Ballard'i tuntuimaks raamatuks on kahtlemata suguühet ja autoavariisid kombineeriv "Crash", mille põhjal Kanada režissöör David Cronenberg üheksakümnendatel vastuolulise, kuid sageli vääritimõistetud filmi väntas. Ballardi varasemate teoste hulka kuuluv "The Drowned World" (1962) on postapokalüptiline ulmeromaan, mis kujutab päikesekiirguse poolt põhjustatud üleujutuste järel elamiskõlbmatuks muutunud tulevikumaailma. Tegevus leiab konkreetsemalt aset uputatud Londonis, kus on nüüd troopiline kliima ja taimestik ning hiiglaslikud reptiilid, millesugused elutsesid Maal ammu enne sauruseid. Inimesele, kes suurem asi ulmelugeja pole või geograafiatunnis tähele panna ei suvatsenud (nagu mina), ei pruugi see üsna spetsiifilist terminoloogiat sisaldav teos kergemate killast olla, ent kuna inimaju on võimeline võõramat sorti sõnugi millegagi seostama, tekib neist ekstreemsetest oludest üllatavalt asjalik ettekujutus. Autor huvitub märja maailma esitlemisest ja uurimisest muidugi rohkem kui süžeest: lõviosa tekstist moodustavad sõnaohtrad kirjeldused laguunidest, loomastikust ning ilmastikust, mis muudab lugemise omamoodi psühhedeelseks kogemuseks, nagu oleksid ayahuasca mõju all ja imetleksid uimaselt mõnd hämmastavat miraaži. Sellegipoolest on kõik väga... tuttavlik. Sama tunnevad ka seda orgaanilist põrgut avastavad teadlased, kellest üks on veendumusel, et metsik keskkond tekitab déjà vu'd, kuna inimeste alateadvusse on "programmeeritud" mälestused kaugest perioodist, mis nüüd laiahaardelise looduskatastroofi tagajärjena kordumas on. Pseudoteaduslikke hüpoteese on raamatus üksjagu ja paratamatult mõjuvad need ka põnevamalt kui näotu dr. Robert Keransi ja teiste rännakud selles õudses flooras, mis jäädvustamist lausa lunib. Äge maailm, jah, aga kahjuks taipasin lugemise ajal liiga sageli, et mõtlen hoopis tüdrukutele või toidule.

Lisaks:
  • Netis on uudis, mille kohaselt plaanib Warner Bros. teha "The Drowned World'i" põhjal filmi. Minu meelest väga hea idee, eriti kui see oleks osaliselt näiteks mockumentary. Hollywoodi filmidest on sarnast teemat praeguse seisuga käsitlenud vist ainult "Waterworld".
  • Samuti leidub netis päris palju raamatust inspireeritud concept arti (nt. siin).
  • Koolibri kirjastus andis 2013. aastal "Crashi" ka eesti keeles välja. Sisu on küll obstsöönsevõitu - palju on autodevahelistest kokkupõrgetest tekkinud veriste pilude penetreerimist, bensiini ja vere ja sperma segunemist ning muud põnevat - aga tegu on köitva ja suhteliselt olulise romaaniga, mida maksab kindlasti lugeda (proovida). Või siis fantastilist filmi vaadata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar