Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. detsember 2013

Lou Reed (1942-2013): "Berlin" (1973)

Oktoobris suri maksatüsistuste tõttu muusik Lou Reed, kes oli kuuekümnendatel bändi The Velvet Underground ninamees ja hiljem võrdlemisi edukas sooloartist. Mälestamise mõttes teen mõned postitused, arvustamaks lühidalt tema tähelepanuväärsemaid albumeid.
"BERLIN" (1973) on ideaalne näide sellest, et Lou Reedi motiivid võisid olla intelligentsed, aga need polnud alati tulemuslikud, sest tavaliselt ei taha inimene muretseda endale (mitmekordseks) kuulamiseks albumit, mis tekitab temas tunde, nagu oleks kolmveerand tundi järjest peksa saanud. Lou Reedi naiivsus seisnes muidugi tema suutmatuses näha muusikamaailma ärilist poolt. Tema jaoks oli see just loominguline mänguväljak, kus kõik on lubatud. Vahepeal tõi see talle kasu, teinekord jälle üldse mitte. "Transformerile" järgnenud "Berlin" on väga ebatavaline album ja alguses ei osatudki seda väga hinnata, kuid mitte selle pärast, et see oleks kõlbmatu olnud. Pigem oli see ilmumise ajal nagu mõni eriti keeruline matemaatikatehe: sellesse ei tahetud lihtsalt süveneda. Pole jälle mõtet eitada, et praegugi kuulates tekitab LP tunde, nagu kõrvades oleks alanud vägivaldne mäss. Albumil olev muusika ründab juba esimesest sekunditest ja võib päris kõvasti raputada, sest stiil on agressiivne ja pahaendeline ning sisu samas pööraselt depressiivne. Albumi "tipphetk" on muidugi laulus "The Kids", mis sisaldab paari lapse umbes minut aega kestvat (ja vägagi autentset) nuttu. Väidetavalt võttis albumi produtsent maki, pani omaenda lapsed kappi kinni ja ütles neile, et nende ema läks minema ega tule tagasi - vot nii siis. Aga "Berlin'il", mida võib kirjeldada kui üht tunniajast košmaarset laulu, on jutustada kindel lugu ja see on olulisim. Kunstnik Julian Schnabel on kokku pannud ka võrratu filmi "Berlin", mis on albumi audiovisuaalne live-versioon.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar