Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 16. detsember 2013

Lou Reed (1942-2013): "Transformer" (1972)

Oktoobris suri maksatüsistuste tõttu muusik Lou Reed, kes oli kuuekümnendatel bändi The Velvet Underground ninamees ja hiljem võrdlemisi edukas sooloartist. Mälestamise mõttes teen mõned postitused, arvustamaks lühidalt tema tähelepanuväärsemaid albumeid.
"TRANSFORMER" (1972) tuli välja mõni kuu pärast läbikukkumiseks osutunud debüütalbumit "Lou Reed" ning praeguseks on sellest saanud muusiku tuntuim album. "Transformer" pole ülemäära eksperimentaalne ja leiab hea tasakaalu mornide ballaadide (sh. kuulus Perfect Day) ning hoogsamate glam rock palade vahel, mis on ühtaegu kummituslikud ja vabameelselt seksuaalsed. Sisulises mõttes leiab albumilt The Velvet Undergroundi jälgi. Walk on the Wild Side - üks Reedi populaarsemaid laule - on suuresti tuntud provokatiivsete laulusõnade poolest, milles sooidentiteet mängib olulist rolli. Albumi kasuks räägib loomulikult tõsiasi, et produtsentideks olid David Bowie ja Mick Ronson, ent kuna Reed üritas tollal veel sooloartistina rambivalgusesse saada, ei olnud ta mõttetult eksperimentaalne (mis pole talle alati kasuks tulnud) ning seadis sihiks kuulajate lõbusas meeleolus hoidmise. See-eest laulude inglitolmust, nahkhiirtest, mentoolisigarettidest ja keppimisest rääkivad tekstid on Reedile ainuomases stiilis, nii et kõik on võitjad. Huvitaval kombel on see üks väheseid LP'sid, mille puhul mäletan täpselt, kus seda esimest korda kuulsin. Ilmselt sobivaim valik Lou Reedi muusikaga tutvumiseks, aga kaugeltki mitte minu isiklik lemmik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar